Vahelduseks üks linnulugu. Kuigi mulle meeldivad kõik linnud, olgu väikesed värvulised, targad rongad või terased varesed-harakad, siis ikkagi hakkab röövlindu nähes süda kiiremalt põksuma. Kakud, kullid ja kotkad on meil ka looduskaitse all ning tänu sellele püsib nende arvukus suhteliselt stabiilsena. Eelmise sajandi keskpaiga „kullisõda”, kui röövlinde peeti kahjulikeks, on õnneks möödanik.

Rasked toiduolud, nagu hiirevaesed aastad, vähendavad suuresti talveks paigale jäävate röövlindude ridu. Üle-eelmises postituses kirjutasin tõenäoliselt nälga surnud händkakust. Sarnaseid teateid tuleb igast Eestimaa paigast. Et kakkude põhitoitu, hiiri, on tänavu tõepoolest olematult vähe, näitab ka see, et tavapäraseid talviseid seina vahel krõbistajaid või keldris juurikatega maiustamas käivaid hiiri sel talvel pole. Sama olukord on ka mul metsas lindude söögimaja juures, kus eelmisel talvel nägin korduvalt lumealustest tunnelitest välja tulevaid hiiri, et mahapudenenud teradest kõht täis süüa.

Röövlinnud aga söövad liha. Merikotkas ja kalakotkas küll enamasti kala. Kanakull ja raudkull on spetsialiseerunud linnujahile. Teised röövlinnud võivad imetajate (näiteks hiired, oravad, nugised, jänesed) vähesuse korral ka linde toiduks püüda.

Seepärast ei saa raudkullile kuidagi pahaks panna, et ta on talvel metsast asulatesse kolinud ja linnusööklate juures jahti peab. Olen raudkulli korduvalt sel talvel kodu juures näinud äkkrünnakuid tegemas. Kui märkan, et leevikeste, rohevintide ja tihaste kamp vuhinal kirsipuu otsast laiali lendab, siis on kas hallõgija või raudkull lähedal. Nii juhtus ka eile ennelõunal. Paar korda vilksatas kull madallennul akna alt läbi ja väikesed linnud kadusid. Hetke pärast oli kirsipuu juba raudkulli istumispaik. Suur täiskasvanud emane raudkull oli.