Vihmasel ja porisel kolmapäeval nägin metsas, et inimene on siiski valmis oma tehtud vigu parandama, näotut heaks tegema. Kunagi üks metsamees kommentaaris kirjutas, et loodus parandab inimeste tehtud vead aja jooksul ise ära. Paraku võtab see väga kaua aega, õigem oleks ikka ise käed külge panna, kui oled pahasti teinud. See oli sissejuhatuseks.

Vihm tegi riided märjaks ja oma metsahoolduse tükilt ära tulles nägin, et ühe riigimetsa sihi otsas seisab auto. Nagu mul kombeks - vaja uurida mis toimub. Piki porist pinnaseteed kulgesid metsa poole laiade roomikute jäljed. See pidi ekskavaator olema. Kuulsin ka kolksatusi – kusagil masin töötas. Oli väike lootus, et ehk tõesti tuldi ojasid lahti päästma, ja otsustasin järele vaadata.

Kuna sihid, mis lõpevad vastu minu kinnistu piiri, on sügisesest metsaveost praegu nii porised, et jalgsi peale minna ei taha, sõitsin teiselt poolt ringiga jõe äärde, tulin üle oma maa riigimetsa sihile ja pääsesin asja lähemalt uurima. Käimist oli küll rohkem, aga sai ilma porri uppumata.

Esimesena suundusin kõige kaugemale sihile, mida läbib kaks looduslikku oja ja kus sihiga ristuva oja vesi ei pääsenud edasi liikuma ja uputas riigimetsa noorendikku. Hiljutise lageraie käigus oli ka raiejäätmeid kukutatud otse ojja. Jõudsin kohale ja mis ma nägin! Sihi alla oli plasttruup pandud ja lageraielangil risu ojast välja tõstetud! Voh! Vaat nii oligi vaja teha. Kopp ise oli järjega kusagil teise ojaga tegelemas, kolksud kostsid.

Tulin tagasi ja suundusin järgmisele sihile, kus kõige hullem ojasulg sihti ja kõrval olevat metsamaad uputas. Kohale jõudmisest on siin üks pilt, mis sihilt paistis. Suur lahti kaevatud mullavall keset sihti, kopp ise aga raielangil oja puhastamisega ametis.


Teine foto on sihi alt lahti päästetud ojast, vees ulpiv plasttoru paigaldamist ootamas. Kaugusest paistab oranžikas suur masin. Ja vesi muudkui voolab, kuni lõpuks läbi minu ja veel teise eraomaniku metsa jõeni välja jõuab.

Mul on siiralt hea meel, et pärast seda, kui saatsin metskonnale kirja looduslike metsaojade sulukohtade ja läbimatute metsateede kohta, käidi vaatamas ja reageeriti. See näitab, et riigimetsas arvestatakse ka piirinaabriteks olevate eraomanike huvidega.

Seda lugu kirjutades hakkasin mõtlema, mis oleks juhtunud, kui RMK asemel oleks maaomanikuks olnud mõni metsafirma. Kas nemad oleksid kulutanud tööd ja raha ojavete lahti päästmiseks, truupide ehitamiseks ja metsasihtide silumiseks, kui see maa oleks nende oma? Võib-olla oleksid piirinaabritele öelnud, et kui liikuda tahate, ehitage ise truubid, päästke veed voolama ja korrastage teed.

Pärast täna nähtut hakkab mu vimm riigimetsa suurte lageraiete peale vähehaaval lahtuma. Riigifirmal on vahendeid suuremate tööde jaoks ning peale selle, et sihte kasutavad nii RMK oma töötajad, metsaistutajad, noorendike hooldajad ja jahimehed, ei keela nad ka eraomanikest naabritel oma metsasihtidel liikuda. Pikapeale need porised sihid kuivavad ära ja rohi kasvab uuesti peale. Tuleb varuda kannatust ja lasta loodusel sellele kaasa aidata.