lus on see aeg, kui maa roheliseks muutub ja loodus õide puhkeb. Õnnelikud on need, kel aega ja võimalust seda märgata. Pean ennast üheks selliseks.

Kevadel muutub just aeg kõige suuremaks väärtuseks, sest see kulub kiiremini kui pimedal talvel. Tööd tahavad tegemist, mõned neist meeldivad, mõned tüütud – olenevalt sellest, millist tulemust tegija näha tahab.

Mul kartul veel mulda panemata ja peenrad tegemata. Emadepäeval käis naabrimees maalapi kultivaatoriga üle. Muld sai kobedaks, soojeneb natuke ja võib vaod sisse ajada. Seni aga näpistan iga päev mõne tunnikese ja käin looduses, metsas.

Põhjust käimiseks on, sest lausa mu oma maadel patseerivad ringi karumõmmid. Neid loomi pole ma vabas looduses veel kohanud. Aga tahaks küll. Rajakaamera piltide järgi on teada, et koos käivad kaks noort karu, ilmselt ühe pesakonna õed-vennad ning eraldi veel üks, natuke suurem, üksik. Päris tore, et endised lood Vändra karulaantest pole lõplikult minevikku vajunud ning siinseks sümboliks olnud Vändra karu käib metsas edasi. Ka minulgi on metsas oma karukase tee ning ühe esiisa karulaskmise koht koos selle juurde kuuluva looga olemas.

Ega paljast käimisest suurt abi pole, vaja on passida, oodata, kuulata. Ja see mulle meeldib. Kui muid kohustusi poleks, siis metsas ma oma aja veedaksingi, eriti kevadel. Linnud tulevad ise ootajat uudistama ja juttu ajama. Praegu on hallkärbsenäpi ja käbliku päevad olnud, lähedale tulevad ka tihased, metsvindid või puutüvel inventuuri tegev porr. Üle metsa kõige valjemat ja ilusamat laulu laulab aga musträstas, kes lõpetab alles pimeduse saabudes.

Pildil on maiõhtu päikesest valgustatud vana taluase jõe ääres. Esiplaanil kivid, märgid kunagisest loomalaudast, õuel suured tammed, saared, kased, jalakad ja pärnad. Kevad on ootust täis.