Rohi ja õied.

Käimas on hullult kiire töö - esimene niitmine, mis ei anna mahti enesele mõelda või hinge tõmmata. Läheb kaheteistkümnes aasta ühes ja samas kohas, vanal taluasemel, kus kõik oleks justkui sama, aga justkui ei ole ka. Üksteist aastat tagasi istutatud tammed on suureks kasvanud. Mõnedel on tüvekoorel sügavad haavad ühest talvest, mil jänesed tammed peaaegu paljaks koorisid. Paljud põdesid, aga kasvatasid haavad kokku ja nüüd sirguvad edasi. Väga visa hingega puu.

Kevadise suurvee ajal üleujutatud jõekaldal kasvab karulauk ja iga aastaga on seal aina rohkem lehti ja õisi. Suurvesi puhastab maad ja annab sellele rammu. Praegu ongi karulaugu õitsemise aeg ja et neid hoida, tuleb niitmisega selles kohas hoolikas olla.

Mulle tundub, et rohi kasvab 10 cm ööpäevas ja ühe nädalaga ei suuda ma temast seekord jagu saada. Olid ajad, kui põristasin 6 paagitäit jutti, aga nüüd on pärast neljandat võhm otsas. Aastaid ei saa enam tagasi pöörata, paraku. Sellised tööpäevad ei anna mahti niisama ringi jalutada, sest aeg on kallis. Pealegi, pruugib veidi hinge tõmmata, kui kohe on sääsed jaol.

Eile tegin mõned teerajad kuusekultuuride juurde. Mulle tulevad külalised, kellele tahaksin oma kuuski näidata, ja et neile kõrge rohu seest kohe puugid kallale ei hüppaks, tuleb rohi maha niita. Tegin eraldi rajad erinevas vanuses noorendike juurde, kus saab näha nii metskitsede poolt kahjustatud taimi ja neid kasvu poolest ületavaid hoopis hiljem istutatud kuuski. Olen kogenud, et kitsekahjustustest tulevad kuused lõpuks elusatena välja, ainult kaotavad arengus umbes 4 aastat. Repellendist oli vahepealsetel aastatel ulukitõrjel suur abi, aga sel korral ma seda kasutada enam ei kavatse, sest pole kedagi tõrjuda. Suur osa metskitsedest ei elanudki kaht viimast lumerohket talve üle. Järgmised aastad tulevad suhteliselt kitsevaesed ja metsakasvatajale muretud. Hullemat kahju on kahel järjestikusel talvel teinud hoopis lumi, mis vajutas nõrgemaid puid külili või murdis latvu.