Juba eelmisel nädalal panin tähele, et rongapaar tegi isemoodi kudrutavaid häälitsusi, justkui oleksid orasepõllu mustendaval mättal vaikselt juttu ajanud. Täna lendas üks pesa juures ringi ja kui jõe poolt tagasi hakkasin sõitma, märkasin ronka pesal askeldamas. Kevad pole enam kaugel!
See rongapaar elab metsatukas viltuse ladvaga kõrge männi otsas juba mitmeid aastaid. Metsaistutuse ajaks on neil pojad üles kasvatatud. Pärast ronki hõivab sama pesa tavaliselt lõopistrik ja pesitseb seal temagi. Rongapere on üsna varajane pesitseja ja selleks ajaks, kui teised linnud alles saabuvad ja esimesi mune munevad, on ronkadel pojad juba suured.
Tänane ilm oli päris kevadine. Pesin paar masinatäit pesu ja riputasin õue kuivama. Lumi peegeldas nii eredat valgust, et silmadel oli valus. Sellega seoses meenus, kuidas lapsepõlvekodus toodi kevadpäikese aegu lumele pikad linased kangad, mida talvel telgedel kooti. Linane riie on algul hallikas-beež ja et saada kangas valgemaks, pleegitatakse seda päikese käes. Mul on tänase päevani alles mõned tolleaegsed voodilinad ja saunarätikud. Korduvalt masina ja pesupulbriga pestud linad on täiesti valged. Väga mõnus on nende vahel magada. Linast saunarätikut ei asenda ükski moodne froteerätik.
Jõudsin õhtupoolikul neli tundi võsas nakitseda. Kell oli tublisti üle viie, kui koduteele asusin. Sellist täiskuud, mis täna madalal metsapiiri kohal idataevast vastu vaatas, pole ma vist eluski varem näinud. Nagu ülisuur punakas pannkook, nägu kah peas!
