Mulle meeldib sügis. Loodus on asjalik, rahulik, valmistub talvepuhkuseks. Territooriumi valitsejateks on saamas kohalikud põlisasukad, kelleks näiteks linnuriigis on rongad. Targad valvurid, kellelt võiks nii mõndagi metsade elu-olu kohta küsida.
Inimestel, kes metsaga seotud, on töörohke aeg. On paras aeg teha valgustusraieid, hooldada noort metsa, lõigata võsa, kartmata metsaelanikele suurt kahju tekitada. Nii käib see minul.
Jätkan kuusekultuuride hooldamist. Pole vahet, kas on töö- või puhkepäev, kõik sõltub ilmast. Vahepeal olen käinud lepiku alt ka toomingavõsa lõikamas, et naabrimehel ei jääks raiet tehes peened toomingaväädid laasitavate okste alla looka, kus nad edasi kasvades moodustavad väänleva sasipuntra, mida hiljem on võimatu harutada. Olen aasta-paari tagant kogu aeg lepiku alt võsa maha lõiganud, seega pole kuigi keeruline veelkord üle käia. Kettsaega see raie tegemise ajal korralikult ei õnnestukski.
Jõeäärsed üleujutusalad on suuremalt jaolt juba korda tehtud, kuid küttepuud välja toomata. Ootame külmasid, et traktor teele jälgi ei jätaks.
Taas leian, et töö metsas kosutab närve. Hiljem kodus olles, kui tuba soojaks köetud, toit valmis, ema söödetud-potitatud, keerlevad paratamatult mõtted ka maailma ja oma riigi asjadel. Ei saa mööda elektrihindadest, veelgi enam aga häirivad raha ja poliitilise võimu seotus, seaduste ja reeglite ostetavus, salakavalus, keerutamine ja moraalitus. Kui siia juurde lisada külakogukonna järjest halvenev elukeskkond ning majandajate surve olemasolevaid piiranguid metsades vähendada, siis on ju selge, kelle huvisid ees ootavad seadusemuudatused (metsa-, looduskaitse-, jahi-) teenivad.
Kuni minu jalg tatsub ja käsi töötab, seni püüan omalt poolt teha kõik, et minust jääksid maha hoole ja armastusega kujundatud metsamaastikud, hoitud elupaigad linnu- ja loomaliikidele ning järeltulijatesse külvata püütud mõtteviis, et looduselt tohib korraga võtta ainult nii palju kui inimesel eluks hädasti tarvis, mitte rohkem.
