Öine äiksevihm kastis otsekui tellimise peale talgupäeval istutatud kuusetaimed ära. Minul jäi veel üks kohustus – viia külakooli sööklasse tagasi sealt talgusupi vedamiseks laenatud termos.
Kui juba sinnakanti sattusin, siis läksin vaatama, kas vanasse kruusakarjääri on seal igal aastal pesitsenud roo-loorkullid juba kohale saabunud. Esialgu tegin tiiru piki kallast, lootes mõnd veelindu näha. Kostus häälitsusi ja keegi ujuski ühes kaugemas sopis, aga eemalt läbi kuivanud kõrte ei saanud aru, kellega tegu. Oli näha kobraste tegevusjälgi – kaldapajudest olid järel vaid terava otsaga jupikesed. Aga kõige sügavama jälje jätab endast maha ikka inimene – prügihunnikud, auto stange, pudelid vees ja pudelid kaldal, roostikus hulpiv toauks. Kord me selle sodi sisse upume ja sureme – inimkond hävitab end ise.
Liikusin tagasi ja tõusin üles nõlvale. Kaugelt vaadates ei paista inimtegevuse jäljed enam nii valusalt silma. Seisatasin puude vahel, kust avanes laiem vaade roostikule. Õige pisut hoolikat silmitsemist ja juba peatuski pilk eemal kõrte vahelt paistval tumepruunil kogul. Oligi loorkull. Pildile jäi kõrte vahelt üks silm. Roostikus on pesaehitus käimas.
Siis kostis ülevalt lühike häälitsus. Natuke haraka, natuke hiireviu moodi – lühikesed silbid ja vilejupid. Ma polnud sellist varem kuulnud. Roostikus olev lind tõusis lendu ja siis oli neid õhus juba kaks. Roo-loorkullidel on pesitsusaeg alanud.
