On tore, kui kusagilt ei valuta – ei hing ega keha. On hea, kui suudad mured kõrvale heita ja elada hetkes. Kuni jõuad veel midagi oma kätega teha, saad aru, et elu on väärtuslik, aeg aga üürike. Kasuta siis sulle antut nii sisukalt kui võimalik, ära lase end kõrvale meelitada, püüa mõtelda oluliste asjade peale.

Mis on need olulised asjad, mida tuleks elus teha ja millised on väärtused, mida laiali pillata ei tohiks? Kui palju mõjutab meid hirm tuleviku ees? Kõige üle olen mõelnud, püüdnud rittagi seada. Kui aeg käes, vast kirjutan kunagi sellestki.

Praegu aga on looduses nii palju vahvat, mida märgata ja millest rõõmu tunda. Nagu korduvalt olen öelnud, meeldib mulle kõige rohkem kevad, seepärast kipun sügise lähenedes iseeneselegi märkamatult end järgmiseks kevadeks valmis seadma.

Nii ma, kui keha lubab, üritangi korrastada üht-teist kas metsas või jõe ääres, kusjuures endal kujutluses juba metsas õitsvad sinililled, aasal kollendavad kullerkupud või põõsa varjus uhkeldav kevadine seahernes.

Ühel pildil on tükike niidetud jõeaasast, mille kõige uhkemaks osaks pean kaugemal otse paistvat suurt tamme. Niitmise käigus leidsin kõikjalt noori väikseid tammesid ja jätsin need kasvama. Eelmised paar sügist on head tõruaastad olnud ja linnud aidanud tõrusid laiali tassida. Võib-olla juhtub nii, et kui kõik teised puud kord kaovad, jäävadki tulevikus aasale ainult tammed.

Teisel pildil aga paistab üks õige veider seen, mis tuli nähtavale alles niitmise käigus, sellest ka need rohupritsmed. Seen on paksult limane, longus varte otsas rippumas kastanimuna suurused punakad pallid. Esimest korda elus nägin selliseid ega pole jõudnud veel tarkadest raamatutest järele uurida.

Alguse juurde tagasi tulles kinnitan, et igast väiksest asjast tasub rõõmu otsida – olgu selleks jõudumööda tehtud töö või uued avastused looduses.