Seekord pean oma häbiks tunnistama, et need rööpad on minu metsamaal. Langil rööpaid pole, sest seal liikus metsatraktor oksavaalul. Vedu toimus kahel päeval, 20.-21. veebruaril sel talvel. Sadas veidi lund, esialgu pidas pinnasetee vastu, kuid kuna külmakraade õieti polnud, siis teiseks päevaks tekkisid veoteele rööpad. Võtsin külamehe saega appi, saagisime noorendiku vahelt leppi, tegime need juppideks ja ladusime risti rööpa põhjadesse. Tänu sellele rööpad enam sügavamaks ei läinud, kuid vedel pori voolas edasi. Veel praegugi pole vesi rööpapõhjadest kadunud.

Veotee kulges piki kunagisi põlde, kus kasvab nii leppa kui sinna istutatud noori kuuski. Pildil olev koht põlluotstes on pidevalt kõige märjem olnud. Kannab läbikülmunud pinnase korral hästi, kuid kahjuks oli seekord teisiti.

Mida siis edasi teha, et häbi poleks? Kaalusin mitut varianti, millest üks oleks jätkuvalt olnud rööbaste täitmine leppadega, neid seal jätkub, samamoodi nagu tegime veo käigus. See oleks päris töömahukaks kujunenud, kuid kas tulemus kõige paremaks ja kauakestvaks, pole kindel.

Uus plaan tekkis mul alles mõni päev tagasi, kui olin mitme mehega nõu pidanud. Selleks on laaduriga kivide toomine põllult kuhjast ja nende käsitsi, seega talgukorras, rööbastesse ladumine ning seejärel äärte tasandamine. Kallis ja töömahukas, kuid tõenäoliselt kõige tulemuslikum variant. Sama veoteed läheb ka hiljem vaja, kui noorte kuuskede vahelt leppi küttepuudeks välja raiuma hakkame. Äsja raiutud eraldise taga on veel vana metsa, mille raiumise järg mingil hetkel päevakorda kerkib. Veoteed on kogu aeg vaja.

Leppisime kokku, et kive saab tuua kohe pärast heinapõllu esimest niidet, seega umbes juuni keskel. Praegu pole tark tegu talvest ärkavaid heintaimi tallata.