Roosa käbilill õitseb

Pildid ja jutt on siiski harilikust katkujuurest, kuid rahvasuu on süngevõitu nimega taime kevadise õitsemise ajal ka roosaks käbililleks kutsunud.

Käin igal kevadel korra teda vaatamas, sest väga laialdaselt pole katkujuur Eestis levinud. Ta vajab niiskeid ja rammusa mullaga kasvukohti ning eelistab kasvada kraavi kaldal. Olen teda näinud veel ühes kohas Raplamaal, Järvakandi – Rapla vahelise maanteelõigu ääres metsaserval.

Harilik katkujuur pole meie alade põlisasukas, vaid ta on keskajal sisse toodud. Sel ajal levis siin katk ning usuti, et tema juurikatega saab seda tõve ravida. Sellest taimel ka vastav nimi – katkujuur.

Katkujuur on väga kehv seemnetega paljuneja ning kuna sageli on koloonias ainult isasõitega õisikud ja emasõied puuduvad, siis pole ju lootustki seemneid saada. Küll aga laieneb kasvuala aegapidi vegetatiivselt, juurikate abil. Aastate jooksul on ka mulle teada olev kasvukoht natuke edasi nihkunud, aga ikka ainult sama kraavi äärt pidi.

Aprilli lõpp on just õige aeg õitsvat katkujuurt vaatama minna. Roosade käbitaoliste õisikute suurus ja arengufaas sõltuvad puude vahelt ligi pääsevast valgusest ja nii ei avane kõik õied korraga. Kesksuvel katavad sama kohta väga suured, kuni 80 cm läbimõõdus labadega lehed, mille all pole enam ruumi ega valgust teistele rohttaimedele.