Vaid paar päeva vahet ja ebameeldiv üllatus oligi käes. Nimelt pugisid paari-kolme meetriste noorte kuuskede ladvaokkaid jälle need tuttavad röövikud – väikese kuusevaablase vastsed. Eelmisel suvel neid eriti polnud, küll aga üle-eelmisel aastal. Ega nad päriselt mu kuusenoorendikest kusagile ära pole kadunudki. Paksu lume all soojas mullas oli neil lihtne talv üle elada, et siis päikseliste ilmade saabudes uut eluringi alustada.
Kuusevaablane ei küsi, mis mina ta tegevusest arvan, tema tahab elada ja paljuneda. Kahjuks on nii, et inimene avastab vaablase tegevusjäljed alles siis, kui kahjustused kuuselatvades silma hakkavad paistma. Talve pinnases veetnud nukkudest kooruvad kevadel lennuvõimelised vaablased, kes munevad ladvavõrsete vahele oma munad. Neist kooruvad rohelist värvi röövikud, kes toituvad selle aasta võrsete mahlastest okastest. Meelisobjektideks on päikselistes kohtades kuni 10 aasta vanused 2-3 meetri pikkused noored kuused. Metsaomanik märkab ühel heal päeval, et mõnel puul tõmbuvad ladvakasvud pruunikaks, okkad kuivavad ja pudisevad maha. Üks aasta selle kuuse arengus jääb vahele. Kuusevaablase kahjustus puud lõplikult ei hukuta ja järgmisel kevadel ilmuvad uued ladvakasvud. Kui talvitumine õnnestub, valib vaablane järgmisel kevadel munemiseks mõne teise ladva. Ainus asi, mis vaablasi hävitaks, oleks karm lumeta talv, kui pinnas sügavalt pikaks ajaks külmub. Paraku pole viimastel aastatel selliseid olnud ja kahjurite hulk suureneb.
Mida siis ette võtta? Kui olla eriti hoolas, siis ehk õnnestuks pidevalt passides tabada röövikuid hetkel, mil nad oma söömatalguid ladvakasvudes alustavad. Võib-olla saaks sinna putukamürki pritsida ja röövikute tegevus lõpetada. Paraku on suhteliselt ebareaalne lootus avastada tillukesi ussikesi kümnete tuhandete kuuskede seas. Seega jääb loota, et loodus ise teeb valiku- kes ellu jääb, kes hukkub.
