Ilm oli sajune, tõmbasin jope kapuutsi üle pea ja tegin metsaradadel mõne ringi. Põhjuseks üks emapõder, kes järjekindlalt mul jõe taga kuuski ja tammesid koorib ega jäta proovimata teisi lehtpuid, kask välja arvatud. Ei jõua ära imestada, et kuigi kord päevas ümbruskonnale tiiru peale teen, tuleb põder õhtul või varahommikul taluplatsile tagasi ning valgendab taas järjekordse puu. Ju talle siis meeldib seal.
Olen loomale mõnel korral peale sattunud ja siis ta astub pikal sammul, otsekui teolt tabatud varas, kohe kõrvale riigimetsa või kaob mu kuusenoorendike vahele.
Kui sedapuhku looma otse õue pealt eest ei leidnud, läksin uurima kuusenoorendikke, kuhu ta peitu kaob. Kui kedagi silma ei jäänud, pöörasin tagasi. Pealegi hakkas kõvemini sadama.
Ronisin puude vahelt välja ja siis nägin järatud loomajalga. Arvatavasti metssea oma. Äkki hundikarja töö (või see katkuvärk, olgu ta neetud)? Kui miskit lehkama hakkas, võis ka karu üle käia, jäljed ju olid sealsamas lähedal hiljuti maas. Eks teinekord, kui ilm kuivem, proovin veel ringi käia ja uurida, äkki leian rohkem jäänuseid.
Mis aga põdrakahjustustesse puutub, siis on see mul nii suures ulatuses esmakordne. Seostan loomade kogunemist ühele suhteliselt väiksele territooriumile sügisest alanud ja mitme kuu vältel järjestikku toimunud suuremahuliste metsaraietega, mis meelitas loomad lankidele haavaoksi sööma, samas aga muutis varasemat olustikku ja lõikas läbi harjumuspärased liikumisrajad. Häiritud loomad läksid liikvele.
Mõni päev tagasi passis kolm põtra põllu ääres, kui külvik seal otra külvas. Veebruaris-märtsis nägid raietöölised langil ühes pundis korraga viit looma, mina veidi varem kolme. Kõik see vähem kui 1 kilomeetri raadiuses.
Nüüd, kui üks emapõder kevadel ka minu metsas pahandust tegema asus, olen põtradele rohkem mõelnud. Arvatavasti on tegemist tiine loomaga, kelle organism vajab teatud aineid, mida ta hangib erinevate puude koort süües. Metsloomale ei anta ju mineraale nagu lüpsilehmadele farmis, metsloomad otsivad kõik vajaliku loodusest. Mets on nende ainus kodu, seal nad elavad, paljunevad ja seal nende elupäevad kas kiskjate või inimese käe läbi kord otsa saavad. Inimene arvab end kõrgemalt väljavalitute seisuses olevaks ning peab enesestmõistetavaks valitseda nii metsapuude ja metsaelukate üle, neid kõiki oma huvides ära kasutades.
