Searada

Käisin jõge vaatamas. Kaldaäärsed on lumest puhtaks pestud ja vesi oma sängi tagasi läinud. Risu ja puuronte täis ummistuse on jääminek kaasa võtnud. Ju see kusagil allavoolu mõne kopratammi taha uuesti kinni jäi, arvan.

Nagu vaatlejad räägivad, valitseb metsades sel talvel suur-kirjurähnide rohkus, lausa sisseränne, sest on kuusekäbi-aasta. Nägin ja kuulsin minagi neid metsas kopsimas ja häälitsemas. Hommikupoolikul oli üks suurkirju mul koduaias linnusöökla postil turnimas. Tema vist on see kohalik, kes käis sügisel maja otsaviilul hommikuti põristamas. Ootasin, kas läheb posti mööda üles söögimajja otse sihvkade juurde, aga millegipärast ta sinna pugeda ei tahtnud, korjas maast pudemeid. Tihased rähnist välja ei teinud ja toimetasid edasi. Kohal oli ka üks metsvint. Olen metsvinti varemgi ühel talvel linnusöökla juures maast teri otsimas näinud. Pigem on see erandlik, sest metsvindid rändavad siit parvedena enamasti veidi lõuna poole.

Metsasihti mööda käies sattusin metsseakarja jälgedele. Mõned väheldasemad sõrajäljed olid keset teed, suuremad tee servas. Põrsad siis keskel ja vanad ääres. Jõe pool oli natuke mulda tustitud ja siis riigimetsa kaudu minu kodutalu maadele, „karukase“ sihile suundutud, kust natuke maad edasi on metsaservas üks jahimeeste söödaplats.

Tegelikult rändavad sead päris pikki vahemaid ja käivad öösiti üle suure maantee ka teises küljes. Oktoobris, kui esimene lumi maha tuli, siis lookles sügav rada läbi lume otse taluhoonete tagant maanteeni ja sealt edasi üle põllu järgmisse metsa. Talviseid magamisasemeid on olnud näha küla taga rabas, kust mõnikord hundid seakarjast matti võtmas käivad. Sellele järgneb tavaliselt jahimeeste hundiluure ja piiramine.