Linnalapsed said täna seenemetsas käia. Kui marjade korjamisel pole erilisi teadmisi vaja, siis seentega on keerulisem. Pisemale tüdrukule meeldisid peaaegu alati just need seened, mida ämbrisse ei kõlvanud panna. Suurem, varsti kuueseks saav, oli asjalikum toiduks kõlbulikke korjama. Kolmekesi tegutsedes oli peagi suur ämber täis ja laste käes olevasse väiksemasse saadi pool. Tee ääres õnnestus näha ehtsat metsoravat. Küllap oli haavapuul midagi meeldivat, mis oravapoisi kõhuli oksale lösutama pani ja mis lakkuda kõlbas.

Mulle pakuvad põnevat avastamist ja silmailu erinevad kärbseseened. Tänavu pole veel suuremaid kogumeid punast kärbseseent juhtunud nägema, aga tänases seenemetsas ilutsesid mitmel pool pruunikad täpilised tegelased. Vanematel oli lai kübar ja värvus tunduvalt heledam kui noortel. Kodus uurides arvan need olevat kuningkärbseseened. Mitte just need kõige-kõige mürgisemad, nagu maksa- ja neerukahjustusi põhjustav valge ja roheline kärbseseen, vaid rohkem punase kärbseseene laadi, mis mõjub hallutsinatsioone tekitavalt, aga arvatavasti jätab ellu.

Selleks korraks on laste metsaskäigud tehtud. Läbi autoakna nägime ka siksakilise rästiku ära, aga metsas neid õnneks ei kohanud. Mälestuseks sai pilte klõpsitud ja loodetavasti jäi nii marjakorjamisest kui seenemetsast üht-teist meelde, millest lasteaias teistelegi rääkida.