Seenesügis.

Olen igal aastal innukalt seentest kirjutanud, neid pildistanud, korjanud, söönud ja talveks varunud. Sellel aastalgi olen neid piisavalt korjanud, aga pilte pole teinud. Seeneaeg veel kestab, ehkki huvitavam aeg on möödumas. Pole olnud mahti männimetsa minna, kus mõnedes teatud kohtades liivastel küngastel olen heinikuid, üht maitsvamat ja suhteliselt hilist söögiseent – hobuheinikut – leidnud. Tean vaid, et seal on palju muutunud, metsateid ehitatud, harvendusraieid tehtud, liivaste nõlvade harju laiemaks raiutud ja suusarajad sisse tallatud. Tõenäoliselt vuratakse seal ka ATV-dega. Enam pole alles endist puutumata loodust ja männimetsa vaikust ning seepärast pole ka tahtmist olnud neid mitukümmend aastat sügiseti käidud radu vaatama minna. Kardan valusalt pettuda.

Rohkem kui tuntud söögiseened pakuvad avastamisrõõmu veel paljud tundmatud liigid. Mul polnud tol päeval fotoaparaati kaasas, kui leidsin kaks sinakaslillat värvi kübaraga seent. Varem polnud selliseid mitte kunagi näinud. Eile oli üks samblaga kaetud puuront täis valgeid herneid – tõenäoliselt tillukesed murumunad.

Käisin otsimas maatähti, mida olen mitmel järjestikusel sügisel ühes ja samas kohas näinud. Sel korral aga oli vaid üksainus vaevu aimatava tähekujuga äbarik. Mõnel aastal on neid seal terve koloonia, üks uhkem kui teine.

Metsa hooldustööd on vahepeal toppama jäänud, enamasti muude toimetuste pärast, vahel ka ilma pärast. Katsun end kiiresti käsile võtta ja usinamalt tööle hakata.

Olin täna metsaomanike õppepäeval, aga tavapärase käigu oma metsa tegin hiljem siiski ära. Viisin taas õunu, mis tormituul puudelt maha raputas. Sööjaid seal käib, sest eilsest polnud pabulatki järel. Metssead on järjega asunud vana taluõue rohukamarat ümber kündma. Oli suuremaid ja väiksemaid sõrajälgi. Nemad pole teiselpool jõge käinud, kus õunahunniku koht. Vesi jões on kõrge. Koprad pole vana tammi uuendanud ja sellest järeldan, et tuleb vesine sügis.