Seenhaigusi põdevad vanad haavikud – kas tasub üldse raiuda?
Pealkirjas viidatud teema hakkas mind huvitama siis, kui olin ise sellega kokku puutunud. Nimelt – miks pärast haaviku raiet tekkis mõneks aastaks korralik looduslik haavauuendus, kuid alates 10-ndast aastast hakkas see välja surema. Tänaseks pole järel enam ühtki elusat noort haaba. Seega tekib küsimus, kas üldse tasub vanu haavikuid torkida või tuleks need metsaelustiku rikastamise eesmärgil puutumatutena säilitada.
Riigimetsas toimuvat jälgides nägin, kuidas raiesse läks umbes 50-aastane haavik. Noortest, mitte küll eriti jämedatest, kuid rikkumata tüvedest saadigi korralikku puitu.
Jagan tähelepanekuid koos lisatud fotodega oma metsast. Ühel pildil, kus vanad haavad kasvavad koos nende alla jäänud kuuskede ja mõne vana oksliku männiga, esineb tüvepuitu lagundavat seent - taelikut, mõned haavad on vigastatud või lõhedega, aga leidub ka vääriselupaigale omast samblaliiki – sulgjat õhikut. Kindlasti leiab asjatundlik inimene sealt veel muidki loodusväärtusi, mida erihariduseta metsaomanik pole osanud näha.
Tol korral ma sinna kuuske asemele ei istutanud, sest taimede saamisega oli kitsas. Olin kuulnud, et haavamets uueneb ise, seepärast ei teinud midagi, jäin ootele. Kuna eraldisel kasvas veel kolm suurt saart ja neli ilusat pärna, siis need jätsime raiest puutumata. Ühe kõige suurema võra ja jämeda tüvega haava langi piiril kraavi ääres lasin saemehel ära sandistada - koore ümber tüve maha koorida.
Olin sellist asja näinud tehtavat riigimetsas ja olin kuulnud, et puu kuivab siis järkjärgult ära, oksad hakkavad ükshaaval maha kukkuma ning surnud puutüvi ei lõhu edaspidi ümber kukkudes tema kõrval kasvavat noort metsa enam suures ulatuses ära.
Mõne aasta möödudes kasvas langil juba tihe haavavõsa, kus vahel käisid põdrad söömas. Arvasin, et ju nii see uus haavik sinna kasvabki, vaja lihtsalt mõne aasta pärast teda natuke hooldada. Ka sandistatud suur haab ei läinud kolmandal kevadel enam lehte ja hakkas pisitasa oksi maha kukutama. Samal ajal hakkas noorte haabade vahel sarapuid kasvama, tuli ka noori saari. Lükkasin hooldustöid edasi, kuni umbes kümnendal aastal avastasin, et paljud noored haavad kukuvad jalalt pikali ja sarapuupõõsad laiutavad liialt.
2013.a. sügisel, seega 13 aastat pärast raiet, võtsin kätte ja hakkasime valgustusraiet tegema. Esmalt oli vaja sarapuid ohjata, kas üleni maha saagida või siis külgmisi laiutavaid harusid vähemaks võtta, et need teisi lehtpuid ei ahistaks. Noortest, alla 10 cm läbimõõdus haabadest oli suur osa juba külili või viltu vajunud, tasus vaid veidi tõugata ja puud murdusid otse juurekaelalt.
Samal ajal leidsin raie käigus kasvama jäetud suurte pärnade lähedusest päris palju uusi noori pärnapuid, mis tegi meele eriti rõõmsaks. Teatavasti on pärn looduslikult visa paljunema, kuid selles kohas oli neid juurde tulnud. Palju oli kasvama hakanud ka noori saarepuid, kuid mõnda neist kimbutas viimasel ajal levima hakanud saaresurm – juba noores tüves olid sügavad haavandid.
Tänaseks pole seal praktiliselt enam ühtki haaba ja kui hästi läheb, saab sellest kohast hoopis väike pärnasalu koos saartega. Mõni sarapuupõõsas võiks ka pähklipuuks kasvada, et sügisel lindudel ja oravatel toitu oleks. Kui hästi läheb, tärkab seemnest isegi mõni kuusehakatis sinna vahele.
Pildid tegin 5.märtsil ja ühel neist hoian käes peenikest haaba, mille jalalt maha lükkasin. Juurekael läbinisti mäda. Teise pildil on tüvel näha haiguse muster.
Miks siis vana haaviku maharaiumise järel seal noortel asemele kasvada ei lastud? Äkki tasus see suur sandistatud haavamürakas mu julma otsuse eest kätte? Paneb mõtlema. Või kas üldse on mõtet lootusetult vanu haavikuid raiuda lihtsalt selleks, et vana metsaga nii toimitakse, hoolimata, et loodetav tulu ei kata alati raiekulusidki. Või oleks õigem loodusel endal lasta sellistes kohtades omasoodu toimida. Neile küsimustele pole ma seni vastust saanud.
Oli jutuks, et metsaühistus võiks teha haavikute teemal ühe õppepäeva, et saaks haritud teadjameestega sel teemal mõtteid vahetada.
