Pildil olev pesakond kännumampleid oli peaaegu ainus nimetamisväärne leid, millega mu seeneretk lõppes. Kännumamplid kasvasid ühel halli lepa kännul vana taluaseme õuel. Selle üksiku ja harulise lepa võtsime mitu aastat tagasi maha, et jääks rohkem ruumi kaskedele, saartele ja jalakatele.
Ühel päeval ilmusid lepakännule need seened. Igaks juhuks vaatasin seeneraamatust üle, kas on söödavad. Varem polnud ma kännumampleid korjanud ega ka söönud. Lugesin, et tegemist on heade söögiseentega. Tarvitatakse ainult kübaraid, jalg olevat sitke. Nii tegin ka mina. Metsast, oma tavapärasest seenekohast, olin leidnud vaid ühe noore kivipuraviku, ühe pihkase liimiku ja viis väheldast kukeseent. Ei rohkemat. Vilets seeneaeg meie kandis, nii söögiseente kui muude seeneliikide poolest.
Nii ma siis lõikasin kännumamplitel kübarad maha ja tegin nendest seenesousti. Paarist pekisemast suitsulihaviilust sulatasin rasva, pannile veel natuke võid, sibulat ja seened sinna praadima. Seejärel rammus rõõskkoor peale, veidi hautamist ja seenesoust värske kartuli juurde saigi valmis. Salatiks veel värskeid kurke-tomateid oma kasvumajast ja seene-taimetoiduline kõhutäis sai vägev. Liha söön mõnel järgmisel päeval.
Kui nüüd võrrelda kännumampleid näiteks kukeseentega, siis plusse-miinuseid ma panna ei oska. Pealegi pole ma teab-mis kukeseenefänn. On palju põnevama maitsega seeni, kasvõi mõned pilvikuliigid. Harilikust kukeseenest on minu meelest etem ka sügise poole ilmuv lehter-kukeseen. Üle kõige aga seisab juba lapsepõlvest meeles hoopis võiseene mõrkjas maitse. Kas mu kodumets neid ka sel suvel annab, praegu veel ei tea.
