Seente ja sammalde maailmas
Sel kevadel ma metsa ei istuta. See on esimene kord pärast 15 järjestikust istutuskevadet. Aga talgulised-loodusfotograafid on harjunud kevadeti minu juures metsas käima ning et meievahelised sidemed ei nõrgeneks, tuli selleks korraks midagi uut välja nuputada.
Et kokkutulemisel ka sisu oleks, palusin kohale asjatundjad, kes metsas vaatlusi juhendaksid ning puuseeni ja samblaid tutvustaksid. Sain nõusse Eestimaa Looduse Fondi metsaeksperdi Indrek Selli ning Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti Andres Hendriksoni. Valisin oma arvates ala parimad asjatundjad, sest Indrek Sell on kaitsnud doktorikraadi mükoloogias, Andres Hendrikson aga on aastaid tegelenud metsades olevate vääriselupaikade inventeerimisega, läbinud sellealaseid koolitusi ning tunneb põhjalikult vääriselupaikade tunnusliike, mille üheks osaks on ka samblad ja samblikud.
Õpperetke tegime laupäeval minu metsa kõrval asuva riigimetsa kahes vääriselupaigas, kus on inimese poolt hulk aastakümneid majandamata mets.
See haavaenamusega mets jäi juba vene ajal silma tolleaegsele metsaülemale, kes eraldist raiesse ei lasknud panna, sest seal olevat elanud haruldane lendorav. Nii teadsid vanad metsamehed rääkida. Kas see ka tegelikult nii oli või mõtles isepäine metsaülem mingi muu viguri, et sinna raiuma ei tuldud, seda pole enam kelleltki küsida. Olen korduvalt haabade alt lendorava junnikesi üritanud otsida, siiani asjatult.
Igatahes on mets alles, koos puuseeni ja õõnsusi täis suurte haabadega ning teises rindes kasvavate ja järjest jalalt kukkuvate vibalike kuuskedega. Metsatukka läbiva oja kaldal kasvavad harulised saared, korpas koorega kased ja mõned eriti kõrged kuused. Kokku on seal kaks vääriselupaika, mis seisavad raiest puutumatutena ning kus on elustikurikas ja igal sammul avastamisrõõmu pakkuv uurimispaik.
Kevad pole seente poolest kuigi rikas aastaaeg, kuid pika eluaega puuseentest esineb erinevaid taelikuid või musta pässikut aastaringselt. Seevastu samblad on kogu aeg olemas, ainult talvel lumega on neid raske märgata.
Kõige erilisemaks laupäevasel metsaretkel pean tutvumist II kaitsekategooriasse kuuluva kolmehõlmalise batsaaniaga - samblaliigiga, keda esineb vaid üksikutes paikades Eestimaal. Hästi toredaks pean ka roossammalt, kes jääb oma erilisusega kergesti meelde.
Kogu retke käigus nähtu kirjeldamiseks pole selles kirjutises ruumi, suurem osa jääb mällu või pildifailidele. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub metsaelustikuga siis, kui vääriselupaigad lageraiega maha raiutaks. Vanadele metsadele ainuomane liigirikkus hävineks pöördumatult.
Metsaomanik peaks puude kasvatamise ja metsast tulu teenimise kõrval kindlasti ka metsa muid väärtusi lähemalt tundma õppima, et aru saada liikide omavahelistest seostest ja koosmõjust. Ootaksin metsaühistutelt sellealaseid praktilisi koolitusi.
