Viimastel nädalatel on metsas ja teeradadel väga palju erinevaid liblikaid. Kõige rohkem ikka valget pruunikirjalist pargi-tähnikvaksikut. Teda on lihtne pildile saada, sest püsib liikumatult lehel või oksal. Suured ja kirevamad liblikad on kapriissemad ja lendavad häirimise korral kohe eemale. Liblikate maailm on päris põnev, tasuks lähemalt uurida. Ma pole seni nende olendite vastu huvi tundnud, aga nüüd, kui vahel lilli pildistan, jäävad ka liblikad ja kiilid silma. Siis tahaks teada, kellega tegemist.

Kägu pole ma enam kuulnud. Külamees rääkis, et tema kuulis 6.juuli õhtul, 12 päeva pärast jaani. Minu rehkenduse järgi võiks siis detsembri keskpaigas talvekülma oodata, 12 nädalat pärast sügisest pööripäeva. Elame-näeme.

Uhasin vaprasti vanal taluasemel rohtu niita. Käed surisevad. Pole enam mahti niisama ringi vahtida, sest üks tiir tuleb kõigile platsidele ja radadele peale teha. Nädala pärast tulevad maakonna metsaomanikud mu töid vaatama ja kuidas muidu rahvas läbi pika rohu tagumistele väljadele saaks, kui niidetud radasid pidi. Seal on mitmete aastate kuusekultuurid kasvamas ja küllap tuleks neid ka näidata.