Selle aasta esimene rästik

Soojad ilmad ajavad rästikud liikvele. Eelmise nädala lõpus nägin kiviklibusel metsateel selle aasta esimest. Siksakilise mustriga pruuni keha vaadates tundus, et rästik on peadpidi kivi alla pugenud, kuid kui lähemale astusin, tegi ta järsu liigutuse, tõstis pea üles ja kadus kähku teekraavi rohu sisse. Väga erk ja kiire elukas juhtus olema.

Rästikul on kehv nägemine, kuid ta tajub hästi maapinnal sammuja poolt tekitatud võnkeid ning ohu korral püüab eemale roomata. Olen vahel marju korjates võtnud mingi toika kätte ning enne metsmaasikate või pohlamätta kallale asumist taon kindluse mõttes kaigast vastu maad, lootuses, et ussid eemale põgenevad. Tont seda teab, kas neid seal üldse ongi olnud, vähemalt kokku sattunud pole enam hulk aastaid.

Praegu käin aeg-ajalt metsas üraskipüünist tühjendamas, sest endiselt tuleb putukaid sisse. Vahepeal, kui olid sajused ilmad, arvasin, et selleks korraks võin püünise metsast välja tuua, kuna üraskeid enam ei tulnud. Kuivade ilmadega aga hakkasid jälle lendama ja osa jõuab endiselt püünise sahtlisse.

Üle kraavi üraskipüünise juurde metsa ronides jälgin hoolega jalgealust, sest just selles kohas olen varem korduvalt rästikuid näinud. Teatavasti on rästikud üsna paigatruud ega liigu suvel kuigi laial territooriumil ringi. Aastatega olen julgemaks muutunud, ei hakka kohe õudusest värisema ega pista madu nähes paaniliselt jooksu, nagu noores põlves juhtus. Nüüd üritan sellesse roomajasse rahulikult suhtuda, ehkki kokkupuutumist pigem väldin. Ka suvel liigun metsas tugevast riidest pikkade pükste, kinniste saabaste või kummikutega, mitte paljaste säärte ja kingadega. Kasvõi puukide, sääskede ja parmude vältimiseks, rästikutest rääkimata.