Minu jaoks algab tõeline kevad siis, kui esimesed sinililled ilmuvad. Eelmisel nädalal ei näinud ma metsas käies veel ühtki sinist õienuppu, kuid pärast nädalavahetust on nad oma peakesed lehekõdu vahelt välja pistnud, üksikult ja mitmekaupa. Eelmise aastaga võrreldes on see umbes nädal varem.

Kui teisipäeval kella 1 paiku päeval külamajadest möödusin, nägin ühe elektriliiniposti otsas oleval kurepesal korraga kaht valge-toonekurge seismas. Kolmveerand tundi hiljem tagasi sõites seisis pesal vaid üks. Kaamerat mul kaasas polnud, et nähtut jäädvustada.


Kui pärast kella kolme sinna pildistamise mõttega tagasi läksin, oli pesale jäänud üksik toonekurg juba puhkama asunud. Sellest pildi ka tegin. Teistel siinsetel rohkearvulistel kurepesadel pole linde veel näha olnud.

Nüüd arvatavasti ei tõuse toonekurg pesalt lähima ööpäeva jooksul üldse üles, sest pikk rändeteekond Kesk-Aafrikast kodumaale oli väsitav. Magab väsimuse välja ja alles siis asub pesa kohendama ja toitu otsima. Täpselt samamoodi nägin linde toimivat ka varasematel aastatel. Kas nähtud kaaslane oli pesale jäänud linnu tegelik partner või hoopis konkurent, seda ei oska arvata.