Tänavune kevad tuli varakult, kuid hakkas aprillis venima. Nii on aprilli keskpaigaks loodus üsna samasuguses seisus kui tavaliselt samal ajal. Toominga pungad on küll paisunud ja rohekaks muutunud, kuid hiirekõrvu jõudmiseks oleks sooja juurde vaja. Paiseleht ja kopsurohi õitsevad, lepiklill lisab rohelisele kollast ning kraavipõhjas paistavad lehepuhmaste peal mõned varsakabjanupud.
Esimesed sinililled ilmusid juba märtsi lõpul, kuid täies ilus õitsema hakkavad nad alles praegu. Rohkem õisi koos võib näha metsaveeres, kuhu lõunane päike maad soojendama ulatub. Juhtusin oma metsas ühte sellisesse kohta, kuhu rohkem sinist koondunud oli.
Ülaste tippaeg on tavaliselt aprilli lõpus, kuid mõned soojad päevad eelmise nädala lõpus meelitasid varred mullast välja. Vaid mõni päev kosumist ja juba olidki esimesed valged õied avanenud. Küll aga pidurdas õitsemisest vihm ja paari päeva tagune lumesadu. Vihmaga on õienupud longus ja kinni. Selle pildi jõudsin vahetult enne tumeda pilve kohalejõudmist ja õite sulgumist ära teha. Tuul oli vali, ülaseväli lainetas ning esimeste vihmapiiskade langedes hakkasid õied sulguma.
Võib-olla ongi hea, et kevad pole siiani ülearu soe olnud. Nii saab kauem kevade tulemist jälgida ning ka sinililli ja ülaseid korraga õitsemas näha.
