Sinirohekollane aeg

Koos talveajale üleminekuga saab otsa ka palju päikest pakkunud värviline oktoober. Kui pilved taeva katavad ja tuul viimasel lehed puudelt rebib, saabub pimedus. Trööstitu hall aeg kestab mitu kuud, valge lumi ei muuda seda minu silmis rõõmsamaks.

Kuni looduses mõnd erksat värvilaiku näeme, on kõik veel hästi. Nii sinist taevast kui selle aasta oktoobris, pole just sageli. Ja kui sinise taeva taustal säravad kuldkollaseid lehti kinni hoidvad kased, kutsub vaade peatuma ning hetke nautima. Juba homme võib kõik teisiti olla.

Mis muud, kui tuleb lasta loodusel puhata ja uut kevadet oodata. Loodetavasti on kõigil maainimestel olnud piisavalt võimalusi saagid salve koguda. Lõppenud nädalal nägin, kuidas viimane kombain põlduba koristas.

Metsas tööd kestavad, hooldatakse noorendikke või võetakse ette suuremaid raieid. Sain minagi looduslikult kasvama läinud kuusenoorendiku seest sihvakad kased kätte.

Need kased jätsime kusagil 90-ndate lõpus tormimurtud kuuskede väljaraie järel kasvama, mis oli viga. Tol ajal, vähekogenuna, arvasin, et vähemalt ei jää see metsanurk päris lagedaks, pealegi polnud kased veel raieküpsed ka ja ehk tuleb neid juurdegi. Tulid aga hoopis kuused, praeguseks paarimeetrised või pikemadki. Tegin sellest kord juttu ühes varasemas, rohkem kui aastataguses postituses, kui nuputasin, milliste võtetega peaks seda tegema, et kased kätte saaks ja noorendik rikkumata jääks. Nõuandjaidki leidus. Nüüd sai see iseenese tarkusest lõpuks ära tehtud ja kahju järelkasvule on praktiliselt olematu. Tuli kasutada väiksemat traktorit ja valida hoolikalt, kuhu ja kuidas kaski langetada.

Ja mis kõige tähtsam – minu jaoks on alati olulisem see, millises seisundis mets pärast inimese tegevust alles jääb. Mitte see, kui palju tihusid sealt iga hinnaga välja saaks raiuda.