Kui sügisel juhtub sekka mõni ilus ilm olema, siis tuleb seda kasutada ja tiir metsas teha. Mõneks ajaks muutub meel jälle erksamaks.

Jalad kannavad mind ikka vanadesse paikadesse, kus mets endisel kujul alles. Just sealt võib leida puid, kes on oma elu lõpusirgel, kuid püsivad veel väärikalt püsti. Kasvõi see vana kask metsaserval kunagise karjavärava ääres, mida minagi lapsepõlvest seoses okastraati sissejooksmisega mäletan. Hiljuti oli seal ka teine samavana kask alles, tema varises paar aastat tagasi. Neid puid teadis kindlasti ka mu vanaema, kelle sünnist möödus sel aastal 145 aastat. Tema toimetamised talus jäid eelmise sajandi esimesse poolde. Kased vist ongi rohkem naiste puud.

Kodumetsa kõige vanem osa varjab ka viimase sõja jälgi. Praegu on vesine aeg ning kõik augud ja lohud vett täis. Kuival ajal märkamatuks jääv auk on tõenäoliselt üks mitmest sarnasest pommiaugust samas kandis. Sõja algul pommitasid sakslased küla ja taganevad vene üksused paugutasid küla teisest otsast vastu. Selle käigus läksid kõik minu isatalu hooned leekkuulidest põlema ja on üsna tõenäoline, et mürske langes ka metsa. Küllap sealt ka need augud pärit. Kaevikusõda sõja alguses ei peetud ja vaevalt et metsavennadki pärast sõda niiskesse lodusse mingeid varjendeid kaevama hakkasid. Nemad olid meie metsaheinamaa küüni põranda all vahel peidus olnud, nii räägiti. Palju jääbki saladuseks ja tänastele põlvedele mõistatamiseks. Vanad puud teavad, kuid hoiavad oma saladusi.