Sookurgede pojad käivad praegu päris pikki vahemaid koos vanalindudega toiduotsingutel.
Pilt, mille võtsin pühapäeva õhtul teel oma metsa, on tehtud kõrbenud ilmega heinapõllul, mida hiljuti umbrohutõrjevahendiga pritsiti ning läheb üleharimisele ja edaspidi vilja alla. Pilt sai vahemaa tõttu ja kollase õhtupäikese valguses kehvakene, kuid näitab, kuivõrd peab kurepoeg veel kasvama, et emale järele jõuda.
Kuna kurepoeg veel ei lenda, siis tuli perekond ilmselt kõndides kõrvalt lopsaka umbrohuvälja seest (teist aastat harimata põllult) siledale niidetud rohumaale, kus vanalinnud kevadeti või sügiseti on juba aastaid harjunud käima. Ees ootas aga pooleldi surnud maa, kust midagi nokka saada paistis lootusetu.
Ma ei tea täpselt, kus sookure paar oma pesa sättis ja kas seal kooruski vaid üks poeg, küll nägid mu tuttavad jahimehed neid metsa ääres seasööda juures. Sookurg sööb meeleldi ka vilja. Siis oli poeg alles päris tilluke olnud, kuid jalad olid tal väledad nagu sprinteril. Oli nagu tuulispask põõsastesse peitu jooksnud.
