Soovin kõrgete puude aastat

Lahkuv 2015.aasta saab minevikuks, koos oma ebakindluse ja rahutustega. Kui ajad segased ja ise jalgujäämise tundeid täis, siis kipudki alla andma. Aga ma pole kunagi allaandja tüüp olnud, pigem võitleja. Nüüd järsku enam ei taha ega jõua sõdida. Sellest siis konflikt iseenesega.

Aeg meie ümber on ärev ja see kandub edasi ka inimestesse. Vajaksime rohkem usku, lootust ja armastust, mis elule mõtte annavad. Vajame vaimseid eeskujusid, nagu oli kadunud Lennu-taadu, ja tarku juhte, kes rahvast koos hoiaksid, manitseksid ja julgustaksid. Kõigest sellest olen lahkuval aastal niiväga puudust tundnud, väsinud ilustamisest, libejuttudest, võimunarrustest.

Kuid pole viga, elu läheb edasi, kuni sõda ja katastroofid pole meieni jõudnud ning kuni eestlane oma kodu ja peret hoiab, tööga teenitud leiva lauale paneb, katuse pea kohal parandab ja poliitikuid kirumast ei väsi. Väikese rahva asi on elus püsida. Materiaalses mõttes rikkaks saamise võimalusi on vähe, vaimselt rikkaks ja tugevaks aga võime saada küll. Peab vaid uskuma ja julgema vaadata kõrgemale, vanade puude ladvust ülespoole.

Ka uuel aastal tasub meeles pidada, et tillukese Eesti suurim väärtus on ainulaadne loodus, inimestele ja paljudele teistele olenditele sobilik elukeskkond. Kui metsiku looduse kõrval säilib meie kultuur - muusika, teater, kunst, raamatud, kodumajad ja -aiad, põllud, rannaniidud, sood ja metsad, siis võime öelda, et siin on elamiseks parim paik maamunal.

Soovin kõigile rahumeelset hüvastijättu olnuga ning lennukate mõtetega uut aastat! Ise soovin kõrgete puude aastat, millest lähemalt juba pärast pühi.