Südamelt ära
Olen viimasel ajal kirjutanud palju erametsandusest, oma tunnetest ja arusaamadest ning lahkuva aasta viimasel päeval mõtisklen neist veel kord.
Vanasti, nii mõisate kui esimese vabariigi aegu, olid inimesed loodusega tihedasti seotud, sest looduse heldusest sõltus nende toit, ellujäämine ja tulevik. Talukoha juurde, kus peamiseks elatusallikaks olid põld ja loomad, kuulus tavaliselt ka mets, mida pidi jätkuma nii endale kui talu pärijatele tulevikus. Palgimetsa lõigati sel määral, palju oli hoonete ehitamiseks või parandamiseks vaja, aialatid ja küttepuud raiuti tihnikute harvenduse või surnud puude koristamise käigus. Majandamisvõtteks oli püsimetsandus, puid raiuti valikuliselt, mets taastus ja püsis samades piirides peaaegu muutumatuna.
Mulle teeb muret, miks tahab taasiseseisva Eesti Vabariigi inimene elada laialt ja muretult just praegu ning on hüljanud esivanemate põlise tarkuse – säästlikkuse ja tulevikku vaatamise?
Metsatarkuste ja loodusetundmise edasikandmine ühelt põlvkonnalt teisele on olnud lünklik, sest 50 aastat polnud kellelgi oma maad ega metsa. Külas küll räägiti, et „see oli Jüri mets või see Mihkli mets“, millest farmikeskuste kortermajade uustulnukad sugugi aru ei saanud. Taasiseseisvumise ja omandireformiga anti võimalus jätkata sealt, kus 50 aastat tagasi pooleli jäi. Kahjuks olid paljud taluperemehed juba kalmistu mullas või ei jõudnudki Siberist tagasi. Nooremate juured olid maast lahti kistud.
Millised mõtted võisid pähe tulla inimesele, kes äkitselt tagastatud metsamaa omanikuks sai? Vist raha. Et müüks selle metsa maha, ostaks auto või käiks Egiptimaal ära. Vaesuses ja suletud maailmas elamise järel sai äkki kõik võimalikuks. Mõni müüski – hiljem polnud metsa ega kroone ka mitte.
Aga oli kavalpäid, kes just selliste inimeste tillukestest unistustest kasu lõikasid. Nemad töötasid välja skeemi, kuidas metsi odavalt kätte saada, sest EVP-de eest erastamine läks käima ja väikese tasu eest oldi maal valmis metsa kokkuostjatele tankistideks hakkama. Oh seda eestlast küll – mida kõik sentide eest valmis tegema...
Metsaäri lükati käima. Vähesed neist teadsid midagi metsandusest, nad olid lihtsalt head organisaatorid ja õppisid kiiresti raha tegema. Esialgu mustalt, maksudeta. Nii pandi alus kinnisvara- ja metsaäriga tegutsevatele firmadele. Paljud, kes kohe laialt elama hakkasid, kõrbesid kiiresti, targemad aga jäid ning tegutsevad ja laienevad siiamaani. Iseasi muidugi, kas nad näiteks 20 aasta pärast püsima jäävad, kui paremad palgimetsad maha raiutud ja kasum kahaneb. Mind on ammu huvitanud, et millele tugineb metsafirmade pikaajaline arengukava või milline on nende äriplaan.
Tavalisel peremetsaomanikul ei ole suurt äriplaani vaja, sest tulevikunägemus on ülilihtne – ka järeltulijatel peab jääma võimalus metsast oma osa saada. Seega pole lubatud ühel põlvkonnal kogu saaki korraga ära korjata. See on peres kirjutamata reegel, mis kehtinud ajast aega. Milline aga on äriühingu tulevik, kui ressurss ammendatakse lühikese perioodi jooksul ära ja uut pole kusagilt võtta? Müüakse riisutud maa edasi välismaistele fondidele ja ise lastakse siit jalga?
Metsateadlased ütlevad, et Eestimaal on metsi raiutud periooditi erinevalt, küll ülemäära palju, siis jälle vähem, kuid metsade pindala ei vähene ega pole ka nüüd põhjust suurenevate raiemahtude pärast muretsemiseks, sest meie kliimavöötmes kasvab uus mets ükskord nagunii peale.
Mina muretsen hoopis, miks teadlased ei sekku metsapoliitikasse, mis õhutab loodusvarasid, mille hulka kuulub ka mets, lühikese perioodi vältel aina suurenevas mahus kasutama. Just seda poliitikat teenivadki metsafirmad maid kokku ostes ja lagedaks raiudes, majandamiskeskses suunas on liikumas ka erametsanduse ühistegevus. Endiste aegadega võrreldes tehakse kõike kordades kiiremini, sealhulgas ka metsade lageraieid, sest seda võimaldavad tehnoloogia areng, uued võimsad metsamasinad, arenenud puidutööstus ja avatud turg maailma. Ükski looduse vägi aga ei pane kiirendatud tempos raiutud metsi taastuma. Mingil hetkel saabub raieküpse materjali põud, muutub kliima ja veerežiim, kaovad loomade-lindude elupaigad. See oleks korraga nii majanduslik, ökoloogiline kui sotsiaalne tagasilöök.
Seda usun ma kindlalt, et alles jääb üksjagu väikemetsaomanikke, kes ei lähe ahvatlustega kaasa, sest nende jaoks tähendavad oma maa ja mets, oma kuusik või tammik emotsionaalselt sama, mis oma kodu, pere või isamaa.
Kasinat, kuid lootusrikast algavat aastat!
