Niidetud heinapõldude uduvines käis jäneste trall, ühel põllul kalpsas kolm paari kõrvu, natuke eemal veel üks üksik. Tundub, et halljäneste arvukus kosub. Mina pole terve suve jooksul ühtki rebast, jänesepüüdjat, näinud.


Rabas oli mõnus, täiuslik vaikus, siis päikesetõus ja linnuhääled. Tedrekuked kudrutasid vastakuti, matkides naabrit ja soovides veelgi ägedamat häält proovida. Rabalaugaste ümber lendasid ringi linavästrikud, patseerisid otse veepiiri samblal ja uurisid oma peegeldust. Hommikune sulgede puhastamine käis männioksal ja oodati kohe-kohe soojendama hakkavaid päikesekiiri. Äralennuga Aafrikasse pole seni kiiret, kuni meil veel putukaid liigub. Pildil on noor linavästrik, suvine poeg.
Üks asi on sel suvel rabas puudu – ämblikuvõrgud. Neid on puhmaste küljes ainult üksikuid, puude vahel pole üldse. Imelik, võrgud olid ju alati rabas nii tavalised ja hommikuse kastega sätendasid esimeste päikesekiirte käes. Kui ämblik püüniseid ei koo, tähendab see seda, et pole putukaid, keda jahtida. Järelikult läheb ämblikel kehvasti.

Inimese rõõmuks pole laukarabas põdrakärbseid. Pruugib vaid metsa äärde jõuda ja siis hoia oma nahk! Päeval korjasin järjest neid tükki viiskümmend põselt, kaelalt, peast ja kätelt. Mõtlesin, et põdrakärbsed saadeti vist kurja karistuseks. Käisin vaatamas, kuidas riigimets aina langeb ja kuni meetri sügavused rööpad veost maapinda jäävad. Igasuguse metsas käimise isu võtab selline nägemine ära. Ja tekitab vastumeelsust oma metsas üldse mingeid raietöid planeerida.

Nii ma eemaldungi emotsionaalselt kehvadel aegadel mõneks tunniks kusagile üksindusse, et jätta kodused mured ja unustada koduküla metsades toimuv. Varahommikune õhk puhastab hingamist, laugaste kohal hõljuv udusuits silitab silmi ja tedremulin paitab kõrvu. Ja kui tagasisõidul ühe metsatiigi kaldal peatuse teen, koputab kirjurähn kõrgel tüükal ning kusagilt puude vahelt kostub põdrapulli ohkeid. Jahihooaeg algas ja mõnelgi sarvekandjal jääb viimne pulm pidamata. Kahju, kuid nii on kord juba inimeste maailmas otsustatud.