Sügis vanal taluasemel

Nädalavahetusel tegin jõe taga vanas talukohas tuld, korjasin ja põletasin puudelt varisenud oksi. Plats sai juba varem rohust ja suve jooksul tärganud haavavõsa vitsakestest lagedaks niidetud, et oleks ruumi kevadel tärkavale rohelusele ja õitele. Lõikasin maha ka pruuniks tõmbunud sõnajalapuhmad, kuivanud kellukavarred ja kuutõverohud, mis seal kaugetest vanatädi aegadest kasvanud on.

Sügislehed katavad maad ja aeg liigub talve poole. Ka kõledal sügisel on hea üle silla vanale õuele astuda, kus on minu pelgupaik maailma eest. Seal olen loodusega kahekesi, kuulen vaid puude kohinat ja vee vulisemist kopratammil. Mõnikord lendab musträhn krigistades üle puulatvade ja metsast kostab pasknääri käredaid hüüdeid. Kui veab, näen händkakku, vahel harva värbkakku. Suuremalt jaolt aga olen ihuüksi ega näe või kuule kedagi.

Alles kevad toob uue elu, palju õisi ja linnulaulu. Pärast ülaseid ilmuvad rohelised karulaugulehed ja minu rõõmuks katavad iga aastaga aina suurema maalapi vana vundamendi kivide juures. Kevade vastuvõtuks peab juba praegu kõik valmis seadma, kevadel pole enam mahti tööd teha, siis tahaks looduse suurest rõõmupeost osa võtta.