Mulle sügis meeldib, hea rahulik, ei pea tõmblema ega kiirustama. Kahju vaid, et sügisõunu, eriti parimat kodumaist liivi kuldrenetti, ei suuda korraga nii palju ära tarvitada kui puud kannavad. Selle õunasordi kiituseks on magusa ja hapu õige tasakaal, mis teebki temast parima söögiõuna. Puuduseks aga on lühiajaline säilivus, puult maha võetud õuntel kaob õige pea mahlakus ja õunad muutuvad jahuseks. Kes mahla viitsib pressida, siis kuldrenetist saab see maitsev ja kuldne.

Taliõunad on veel puus, nende korjamisega on aega. Laste pered vaja sellele tööle appi kutsuda, saavad ka oma tarvevarud kätte.

Metsas on mul samuti palju õunapuid ja needki on õunu täis, mõned päris maitsvad. Kährikud käivad puude all söömas, metssigu praktiliselt enam pole. Kindlasti ilmub mõni karugi magusa õunalõhna peale kohale.

Jäägu nende õuntega nagu on, kuid septembrikuu lõpus peenralt punaseid maasikaid suhu pista on siiski midagi erilist.