Sügise peegeldused.

Tegin metsatöös pausi, et langil ronimisest kangeks muutunud jalalihastele puhkust anda. Oli hulk edasi lükatud töid, millest osa jõudsin ka ära teha. Muu hulgas koristasin kasvumaja, niitsin muru ja korjasin ploomipuudelt riknenud vilju. Et haigusi vähendada. Kas ma just kõik kätte sain, pole kindel. Ega õiget ploomiaastat polnudki, sest valmimine sattus ajale, kui iga päev sadas ja massiline mädanik rikkus saagi. Kõhu sai ikka täis süüa küll ja linna lastelegi antud.

Jõudsin ilusal pööripäeval korraks ka jõe ääres ära käia ja sügise märke otsida. Väljade kohal tiirutasid toiduretkel olevad loorkullid, jõe taga taluasemel lärmasid pasknäärid, kes tammelt tõrusid krabistasid. Sõber konnakotkas on arvatavasti rännuteedel lõuna poole. Üle nädala pole teda enam näinud. Kotka istumispuu on hõivanud hiireviud, lausa kahekesi ühel männil. Vaevalt nad peremehe kohal olles seda oleksid julgenud teha. Põhja poolt on kohale saabunud hele, musta triibuga lind – hallõgija.

Pilk jõkke ja vastu vaatavad värvuma hakkavate puude peegeldused. Vesi jões on pruunikas, tuleb rabade vahelt. Kunagi ammu, lapsepõlves, rääkis mu vanatädi, et rabavees käsi pestes saab soolatüügastest lahti. Ei mäleta täpselt, kas seal jões lutsukive pöörates või muul viisil, aga minu sõrmedelt olid soolatüükad ühel hetkel kadunud küll.

Töömees pintseldas keldri katuseharja laudist sooja männitõrvaga. Küll see lõhnas alles mõnusalt! Veenõu oli tulel ja selle sees sai väiksema potsikuga tõrv vedelamaks kuumutatud. Ilmaga on sügise alguses vedanud.