Tuul on kased paljaks puhunud ja koha on sisse võtnud mustad tedrekuked. Kolm kukke, igaühel oma kask.

Mõnikord istuvad nad pungi nakitsedes isegi ühel ja samal puul, sest sügisel pole veres vemmeldavat konkurendi tunnet, mis kevadel jõudu näitama sunnib. Talvele vastu minnes ei tea keegi, kes neist kevadet näevad. Seniks aga pole miskit tähtsamat kui rasva naha alla koguda.

Sügisel pole metsas sugugi päris vaikne, nagu pärast rändlindude lahkumist võiks arvata. Siit-sealt kostab ronkade omavahelist infovahetust, sest on põdrajahi aeg ja midagi pudeneb jääkidest ka metsaelanikele. Rongad on esimesed, kes jahilooma sisikonna avastavad ja jaole jõuavad.

Käbirikas aasta hoiab rähnid kuusikute läheduses. Kui inimene liiga kauaks puude all koperdama jääb, hakkab suur-kirju rahulolematult õiendama. Musträhn võib üleöö kaldaäärse kuiva lepa paljaks koorida ja keskelt läbi raiuda. Tema saab metsalangetamisega peaaegu sama hästi hakkama kui kobras.

Metsas igav ei hakka, oleks vaid rohkem aega kuulata ja vaadata.