Õhk on puhas ja karge. Kui vihmapilvi parajasti pole, siis on taevas sini-sinine. Jõeveelt peegelduvad oktoobrikuised rahvusvärvid.
Nii hea oli ilusa ilmaga tagasi oma tööjärjele noorte kuuskede juurde jõuda. Bensiinikanister ootas põõsa all juba mitmendat päeva. Kui on sajune, siis ma seda pikka käiku ette ei võta ja püüan autole lähemal tööd leida. Täna aga edenes kõik suurepäraselt.
Üle hulga aja juhtusin metsakanu nägema. Ma pole kindel, kas olid nurmkanad või laanepüüd, sest nad olid vana taluaseme servas varjualuse all, kust umbes 7-8 lindu mind märgates vurinal lendu tõusis ja puude vahele kadus. Kõik toimus nii ootamatult ja linnud kadusid vaateväljast, et ei suutnud palja silmaga liiki määrata. Et püüd olid, see oli kindel. Vana õu sobib vaheldusrikka maastiku poolest mõlemale liigile. Nii laanepüü kui põldpüü (nurmkana) on muutumas järjest harvem kohatavaks, sest rebased ja kährikud vähendavad nende ridu pidevalt. Lisaks veel mõned kanakullid, kes kohmakate metsakanade peale eriti maiad.
Kuusetaimede juurde jõudes nägin Aasta lindu – hallõgijat. Passis kraavi kaldal pihlaka otsas. Hallõgijad tulevadki talveks rabadest ära avamaastikele, kust hõlpsam toitu hankida. Paar päeva tagasi juhtusin nägema üht hallõgijat rappelendu tegemas. Seisis nagu nööri otsa riputatult ühe koha peal õhus, pilk maa poole suunatud. Linnumeestelt kuulsin, et ega väga palju meil neid linde polegi, kes paigal rappelendu tavatsevad saagi leidmiseks ja jälgimiseks teha: tuuletallaja, hallõgija, vöötkakk, vahel ka hiireviu, kalakotkas ja madukotkas.
