Sünge november

Maailm meie ümber pole enam turvaline. Rõõmu on vähe, stressi ja pingeid palju. Ja mitte ainult minul, vaid paljudel, sest aeg rõhub peale nagu väljas valitsev pime november.

Kui neid ridu tipin, käin iga natukese aja tagant tagakambris kuulamas, kas ema hingab. Mõnda aega on tal kestnud see kriitiline seisund, jõuetu end liigutama ja võimetu ka pudruks tambitud toitu suust alla neelama, poole suutäie pealt jääb lihtsalt magama. Kümne päeva pärast saaks 93. Ise ta sellest ei tea midagi, sest ta ei näe, ei kuule, ei räägi, ainult magab. Ja süda lööb. Ajuinsuldi järgselt pärast paarinädalast haiglasolekut, kui neurokirurg talle lootust ei andnudki, on ema voodihaigena kodus elanud viimased 19 aastat ja 7 kuud. Selleks ajaks olid mu pojad juba kodust läinud ja jäimegi emaga kahekesi.

Aegu on olnud erinevaid, kuid jalule pole ta enam kordagi tõusnud, sest tasakaal ei taastunud. Viimased pool aastat ei suuda ta iseseisvalt ka istuli püsida, vajub kokku. Olen kogu selle aja olnud koos temaga, hooldushaiglasse panna pole mõttessegi tulnud. Oma kodu, oma tuba, oma voodi, oma tütar – kes siis veel. Tegelikult olen terve oma elu tema kõrval elanud, kui kooliaasta Tallinnas välja jätta.

Alles ma kiitlesin, et mul on õnn olla korraga nii tütar, ema, vanaema ja ämm – seega hulk tiitleid ühel naisel. Põetaja, pesunaine, juuksur ja mis veel… ah-ah, kiisumamma ka.

Hoopis metsa tahaks, polegi mitu päeva käinud. On muid toimetusi olnud ja kodust pikemalt eemal olla ei julge ka. Ühe sügisese pildi siiski Navesti kaldalt laupäeval sain. Vesi jões on tõusnud ja vool kiire.

Rasketel aegadel tasub ainuüksi oma vaimse tervise huvides loodusesse minna ning korrakski kõik muu unustada.