Kui ma läinud sügisel kirjutasin pikemalt riigimetsas toimuvatest suurtest lageraietest oma sünnikülas Kobras, siis teadsin ka seda, et pärast töö lõppu pidid masinad kolima edasi Kurgja metsadesse, kuhu olid kavandatud samasuured või suuremadki lageraied. Siiani olin vältinud sinnakanti minemist, kartes rikkuda mälupilte Kurgja uhketest metsadest. Ma pole suutnud veel kodukülas toimunustki üle saada ega soovinud Kurgja pärast endale uut valu tekitama hakata. Ometi läksin.

Pildi järgi ei saa esiplaanil oleva räsitud tukakese taga ja kõrval asuvast lageraiealast õiget ülevaadet, sest mul pole sellist kaamerat, mis kogu maastiku kaadrisse suudaks haarata. Tegelikkuses on seal üks suur paljaks pügatud maa nii paremal kui otse tuka taga. Sai selgeks, et edela suunalt mööda suurt lagedat puhunud iilid pääsesidki langi nurka kasvama jäetud puude kallale.

Miks ma siis ikka Kurgja kanti sattusin? Hiljuti oli Maalehes üleskutse anda teada metsavahtidest, kes kunagi töötasid riigimetsas. Amet kaotati 1997.a., sest riigimetsas algasid ümberkorraldused. Nüüd on kavas teha dokumentaalfilm metsavahiks olnud meestest, kelle lugusid filmi tarvis koguma hakatakse. Mulle see idee meeldis, ajasin mõnede meestega juttu ning saatsin dokfilmi tegijaile kolme siinse endise metsavahi kontaktandmed. Mehed on vanuses 70 kuni 75 aastat ja võiksid endiste aegade metsalugusid pajatada küll. Neist kaks elavad Kurgja kandis.

Nii ma meeste kodusid külastades ka sealsetele metsaraietele riigimetsas sattusin, millest kõige suuremad pinnad on RMK arvutiprogramm välja valinud just ühe endise metsavahi talukoha ümbrusesse. Paraku ei oska see programm raiejärgseid maikuu tuuli siiski ette ennustada…