Oma hapra vaimse tervise hoidmiseks ongi ainuke võimalus end riigis toimuvast välja lülitada, tegelda eluspüsimiseks vajalike igapäevaste asjadega ning elada näiteks kaasa käimasolevale jalgpalli EM-le. Kümne päeva pärast algab Tour de France, augustis Rio olümpia. Ehkki spordist on tehtud äri nagu kõigest muustki, saab vaataja tänu teleülekannetele nautida seda ka kui etendust, mille loojateks on reaalsed inimesed. Ilusad ja treenitud kehadega.

Käimasolevate jalgpalliülekannete käigus näen, et ETV sporditoimetus on hakanud stuudiokommentaatori tööd usaldama ka ühele oma naiskolleegidest. Aet Süvarit on nauditav vaadata ja hea kuulata, ta on toonud eetrisse uue hingamise, kutsunud jalgpallist rääkima inimesi teistelt elualadelt, kes on jalgpalli või -palluritega kokku puutunud.

Minu sümpaatia kuulub pallimängudest konkurentsitult jalgpallile. Jalgpallurid on intelligentne ja mõtlemisvõimeline rahvas (kuulake intervjuusid), füüsiliselt treenituselt võrdväärsed kergejõustiklastega (jooksu- ja hüppealad). Küllap seepärast, aga ka suuri rahvahulki kaasa tõmbavana, on see mäng maailmas nii populaarne. Imetlusväärne, kuidas Islandi fännid tribüünidel vanade viikingite moodi, kõuekõmina taoliste rütmiliste hõigetega oma meeskonda ergutasid. Väike Island puges oma südikusega inimeste südametesse. Et ka Eesti kunagi suurde jalgpalliseltskonda sisse murrab, seda tahaks näha ja tribüünidelt laulupidu kuulda.