Suvel ei taha kirjutamine edeneda, sest on üksjagu isiklikke või perekondlikke tegemisi, mida tervele ilmale jagada pole mõtet.
Üritasin ühel päeval natuke teeradasid niita, eelmisest korrast oli mitu nädalat möödas. Varasematel aastatel oli mul kombeks suured platsid suve jooksul neli-viis korda trimmeriga käsitsi ära niita, nii et need nägid välja nagu golfiväljakud. Nüüd ei ole enam sellist hakkamist ja järele mõeldes – pole ka mõtet.
Pidev üle pinna niitmine muudab taimestiku vaesemaks, piisab ühest korrast suve lõpul. Sellest sain aru nüüd, kui leidsin jõeaasal õitsemas lõhnava ööviiuli – kahelehise käokeele. Varem polnud ma teda seal kunagi näinud, sest õitsemise ajaks oli platsilt rohi juba nulliga maha tõmmatud. Noh, et ilus ja sile ja tasane oleks, et võsa ja kõrget rohtu ei tuleks ja et konnakotkastele hiired paremini silma jääksid – nii mõtlesin siis. Ja muudkui piitsutasin end ja uhasin, hing paelaga kaelas.
Alates 2000-ndast aastast kestnud töö, vaheldumisi võsalõikuri ja trimmeriga, on mu seljale oma jälje jätnud, seepärast olen paaril viimasel aastal jätnud rohuniitmise suve lõppu ja metsakultuuride hooldamist teinud vähem. Istutatud kultuuridest on kõigist saanud noorendikud ning mahukamad hooldustööd olen usaldanud vilunud metsameestele.
Praegu vohab vanal taluõuel õitsev naat, mille vahelt niitsin nähtavaks äsja õitsema hakanud kellukate ringi. Endale ja lastelastele käimiseks on niidetud teerajad mitmesse kanti, nii saab ilma pikas rohus puugihirmu tundmata päris tubli jalutuskäigu piki kaldaääri ja metsateid teha. Selline mittemidagitegemine mulle meeldib - lihtsalt käid metsas, kuulatad, mõtiskled ja lased ajal endast mööda kihutada. Nende hetkede nimel tuleb mõnikord siiski pingutada.
