Talikülaline
Rohkem kui kaks nädalat näen pea iga päev seda lindu - külalist põhjamaa tundraaladelt. Ta kas istub metsaserval mõne haava või lepa ladvas, tiirutab heinapõllu kohal või „ripub“ seal saaki passides õhus.
See on karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo Lagopus), kes sarnaneb meil pesitseva hiireviuga, ainult tundub viimasest justkui suurem, mida rõhutavad ka pikemad tiivad. Tiivad meenutavad lennul natuke loorkullide tiibu, kes hoiavad neid V-kujuliselt üleval. Sageli rapib taliviu paigallennul õhus, kui maapinnalt saaki passib. Kui hiirt näeb, siis sööstab ja jääb eduka jahi korral seda maas sööma. Ka heledam, beežikas sulestik kaelal, rinnaesisel ja tiibade alaküljel erineb meil pesitseva hiireviu omast. Tähelepanu väärib, et kui hiireviu jalad on paljad, siis põhjas pesitseval tali- ehk karvasjalg-viul on sulgedest „püksid“ jalas. Poolest saadik sulgedega kaetud jalgade pärast on neil kotkastega natuke ühist.
Põhjamaistel pesitsusaladel on taliviu toiduks lemmingud või uruhiired. Talve lähenemise ja lume tulekuga toiduolud raskenevad ning taliviud rändavad lõuna poole. Nii leidiski üks neist olevat sobiva koha peatumiseks ja toitumiseks just minu maade väike-konnakotka territooriumil. Mida kauemaks taliviu sinna jääb, seda kindlamalt saab järeldada vaid üht - konnakotkas on omal ajal valinud selle paiga pesitsemiseks välja paljude soodsate tingimuste kokkulangemisel: liigendatud maastik, kus vanemad ja nooremad metsatukad vahelduvad, on piisavalt nii heinamaad, haritavat põldu, jõeaasasid ja raiesmikke. Lähedal pole elumaju ning kuni metsaomanikud ja jahimehed kaitse nõuetest kinni peavad, siis pole ka pesitsusaegset häirimist. Põldudel töötavad traktorid, niidukid või kombainid kotkaid ei häiri, sest need liiguvad pesast kaugemal, pigem ajavad toidu (hiired, mutid, konnad) liikvele ja siis on söömaaeg rikkalik. Küll aga pelgavad kotkad igasuguseid metsatöid ning inimeste ja masinate liikumist pesa lähistel metsas. Seepärast ongi kaitsealuste liikide territooriumidel kehtestatud piirangud metsade majandamisele ja liikumisele.
Homsest elame juba talveajas ja varsti hakkab ka päev pikemaks minema. Täitsin Toomapäeval selle aasta viimased kohustused ära – tasusin valmis saanud akende eest ja tõime puidutöökojast need ära. Sealne aknameister küsis, kas olen veel seda sookurge näinud, kes viimati 11.novembril põllul patseeris. Küsisin, et kust ta seda teab. Ütles, et loeb mu blogi (vaat kus üllatus!) Tema olevat alles kaks nädalat tagasi (detsembris) minu mainitud põllust veidi eemal sama sookurge kohanud. See asi hakkas nüüd kripeldama ja edaspidi pean hakkama sõitmiseks teist teed kasutama ja kindlasti tuleks veel mõnelt kohalikult pärida. Ehk on sookurg endiselt elus ja liigub veel siinkandis ringi. Vapper lind, kes tõenäoliselt tiivavigastuse tõttu lennata ei suuda, on väga kaua üksinda vastu pidanud.
