Tuisk andis järele ja sõitsin vaatama, kuidas taliteed metsas ka on. Enne mind tuli põka puukoormaga sihti mööda välja ja sammusin kinnitallatud lumel edasi, jõeni välja. Täitsa mõnus oli, kõik lohukohad on külmunud, ei mingit pori ega rööpaid. Nüüd ei jää muud üle, kui ainult tuld anda, et küttepuud ära vedada.

Tegelikult on pakud ikka päris hullusti lume all ja vajavad enne kärule laadimist väljakaevamist. Mehed olidki juba järgmise koorma jao lumest lahti rookinud. Uus takistus võib siis tulla, kui öösiti liiga palju külma teeb ja traktor käima ei lähe. Tali alles alguses.

Vaatasin ka üle jõe teisele poole, kustkaudu mu suvine tee vana talukohani toob. Keegi on kahe silla veolisega jõeni käinud (küllap jahimehed), aga need jäljed olid juba pooleldi täis tuisanud. Mina igatahes sinna autoga seiklema minna ei ürita. Lume ajal saan liikuda kas jalgsi, räätsade või suuskadega.

Tuttavad metsaomanikud on helistanud, et neil hakkab noortel puudel paks lumi juba latvu painutama ja murdma, eriti männinoorendikes. Vaatasin oma sügisel hooldatud noorendikke ka sama pilguga, kuid esialgu midagi hullu vähemalt kuuskedega pole juhtunud. Lagedal on ka tuul okstelt lund vähemaks tuuseldanud. Praegust talve ei saa veel kahe eelmisega võrrelda, kui paks lumi tegi tõesti palju kurja, murdis latvu ja painutas puid-põõsaid vastu maad.

Õhtu eel tõusis taevasse kuu ja ilm hakkas külmaks tõmbuma. Pärast metsas käimist on mõnus tuppa jõuda, tuli ahju panna, kapsapott pliidile hauduma ja topsiga glögi kuumaks lasta. Külmaga on hea toas sooja saada, ainult et metsaskäimise järel tekib otsemaid uus kihk, et peab aga jälle minema.