Talv ei anna järele.

Aknast välja vaatajale tundus päikseline päev olevat ilus ja kevadine. Tegelikkus oli hoopis karmim ja proosalisem. Külm põhjakaarte tuul tegi päikese püüdlused olematuteks. Kevade tunne jäi metsas käies saamata.

Valmistusin hommikul suuremaks tubaseks tööks ja kaustadki olid lauale riita laotud. Siis jälgisin lindude söögimaja ja sain aru, et neil on näljaaeg jälle käes. Tunnevad kohe ära, mil külma vastu peab valmistuma. Hinges kripeldas, et pole kaks päeva metsa linnusööklat täiendama pääsenud. Soojemate ilmadega polnud seal eriti palju külalisi näha ja toitu jäi järele. Aga kui juba koduaias selline nõudmine toidu järele, siis on metsalinnud samamoodi hädas. Minek!

Pole enam need ajad, mil riigimetsa sihid lumest lahti lükati. Auto jätsin küla vahele ühele taluõuele ja astusin jalgsi edasi. Lumekoorik ei kanna, jalg vajub sellest läbi ja teeb liikumise vaevaliseks. Paras terviseretk piki metsasihte, 5-6 km edasi-tagasi, et oma jõeäärsetel maadel ära käia.

Jäi üle 100 meetri astuda, kui pea kohal okstel algas tihaste vali jutuvada. Tuttav punase mütsiga toidutooja tuli! Nii saadeti mind kuni varjualuseni ja iga hetkega suurenes linnukeste hulk. Vähemalt 50 rasva- ja sootihast oli korraga kohal. No muidugi – kõik oli ammu otsas ja nälg näpistas!

Külm tuul oli peletanud metsaelanikud varju ja tavapäraseid linnuhääli polnud metsade vahel üldse kuulda. Lagedal puhus nii vinge tuul, et sundis mütsi tugevamini kõrvadele tõmbama. Talv ei taha järele anda.

Tagasiteeks valisin uue metsasihi, mis viis mööda riigimetsa värskest lageraielangist. Viimasel ajal hakatakse üha rohkem tähelepanu pöörama metsaelustiku kaitsele. Langi nurgas on kaks kuklaste pesa ja enne raiet on nende kaitseks märgitud puud, mida maha võtta ei tohi. Alles on jäetud ka vanad mühklikud haavad, mis pakuvad tulevikus elupaiku paljudele metsaasukatele.

Kui külasse jõudsin ja end autoga koduteele asutasin, tuli külamees välja ja rääkis, et eile õhtul oli tal maja kohal üksik sookurg kaeblike hõigete saatel lennanud.