Talve kahanemine
Põllud poolpaljad, kraavid ääreni vett täis, jõgi ajab üle kallaste nagu võimsamatel suurvee päevadel – selline on uue aasta algus. Kui natuke päikest ka oleks, võiks isegi elust rõõmu tundma hakata.
Vaatasin oma eelmiste aastate fotosid jaanuari algusest ning avastasin, et siis on ilm olnud valgem ja rohkem päikesepäevi. Praegu hoiavad pilved taeva kinni, ega lase valgusel maale paista. No pole viga, kannatame ära, see-eest päev jälle pikem ja küll kord päike välja tuleb.
Üle mitme päeva käisin taas metsas ja jõe ääres. Metsateel kokkutallatud lumi oli jäätunud ja igaks juhuks võtsin ühe suusakepi kätte, kui peaks tasakaalu vaja hoida olema. Üllatused hakkasid paistma siis, kui oma maa piirini jõudsin. Suur kraav oli vett täis ja metsa poolt solises seda aina juurde. Veel mõnisada meetrit edasi avanes vanalt taluplatsilt vaade jõele ja sillale. Tõepoolest, sain ainult vaadata, ligi ei pääsenud. Enne silda oli põlvini ulatuv jääsupp. Teiselpool silda paistis täpselt selline veeseis nagu kevadise suurvee aegu pärast lumerohket talve.
Veeväli aina laienes ja mööda tavapärast rada ma enam suure kraavi juurde purdeni ei pääsenud. Tegin ringi. Üle ühe purde küll sain, aga järgmiseni mitte. Jõe kaldapealne oli üleni vee all. Nii jäigi jõeaasal käimata, kus allpool tean midagi kopratammi taolist olevat ja kus koprad mõni aeg tagasi kaldapealsest riidast haavahalge käisid näppamas.
Vaatasin ühel õhtul filmi „Seenelkäik“ ja irvitasin südamest, kui poliitikategelane metsas eksides paanikasse sattus. Kui hale ja abitu võib olla üks looduskauge inimene. Seejärel tulin mõttele, et ükski keskkonnaminister, kantsler või metsaosakonna tegelane ei tohiks enne ametisse saada, kui on ühe hooaja metsa istutanud, suvi läbi taimi hooldades sääskede, parmude ja puukidega päevi jaganud või sügisel põdrakärbseid peast noppides noorendikes võsa rookinud. Siis teaks, mida tegelik metsandus endast kujutab. Sama soovitaksin ka sotsiaalministrile: olla kuu või paar valla sotsiaaltöötaja, sõita elektriauto kökatsiga läbi tuisanud teede metsakülade vanureid või invaliide külastama, et neile pensiraha koju toimetada, poest toidukraami tuua või kaevust vett ja ahjupuid tarre tassida. Näeksid tegelikku elu ja inimesi.
