Talveunne tahaks!

Olen kolm päeva oma urus kinni istunud, vahepeal käike kaevanud, urgu kütnud, toiduvarusid hävitanud, et... järgmisel päeval uuesti kaevata... nagu mutt.

Vaevalt jõudsime koos naabriga eile õhtuks teed ja platsid puhtaks, kui jälle lund sadama hakkas ja hommikuks oli 20 cm värsket lisaks tulnud. Lumevallid on juba sama kõrged kui eelmise talve keskpaigas. Pole enam jõudu uut lund sinna tippu lükata. Aga praegu on ju alles detsembri esimene pool!

Naaber rookis päev otsa vana küüni katust. Käisin talt laiemat roopi laenamas ja kuulsin, et katusel oli juba 50 cm lund. See on vaat et rohkemgi kui eelmise talve lõpus.

Kui saaks, siis keeraksin talveunne ja enne ei ärkaks, kui päike kõik sulatab ja veed vulisema päästab. Nautigu talve need, kes lumest oskavad rõõmu tunda ja valgetest jõuludest unistavad.

Võimatu on leppida halli ilma, pideva saju ja kohutavalt paksu lumega, kust inimjalg ega metsloomgi suuda läbi minna. Mulle seostub lumi surmaga. Eksinud ja külmunud inimesed. Loomadest metskitsed, kellest eelmisel talvel üle poole hukkus. Nüüd siis teine samasugune talv takkaotsa. Lindudest jäi suur hulk händkakke talvel nälga ja hukkusid. Seda nägin talvel ise ja läinud suve jooksul kohtasin vaid üht kakku.

Kakkudest kirjutab ka Pärnumaa linnuvaatleja Eedi Lelov viimases Loodusesõbras ja tema tähelepanekud on kurvad: üheski teadaolevatest pesadest polnud järglasi ega polnud territooriumil ka händkaku vanalinde. Sügava lumega talv muutis toidu (uruhiired) hankimise kakkudele äärmiselt raskeks ja paljud surid nälga. Sügisel metsas nähtud hiirte hulk peaks küll suurem olema kui eelmisel aastal, aga kas sellest kasu on, veel ei tea. Kadunud on ka minu naabrimehe küüni juures eelmisel aastatel korduvalt nähtud kodukakk. Kui ka sel korral lumeolud nii rängaks jäävad, siis kardan, et mõni seni tavaline looma- ja linnuliik muutub harulduseks.