Väikesed vaprad sametkõrgesed ei karda talve, kuni külmakraadid nulli lähedal kõiguvad. Just selliseid päevi oli jaanuaris ja veebruari alguseski. Seened kasvasid puul juba detsembris ning jaanuaris lisandus neid ka jalaka kõrgemasse ossa, kus üks kuivanud haru tüvest välja turritab.
Kõvemad külmakraadid teevad puidu-sametkõrgesele nüüd liiga. Pärast ülessulamist tõmbuvad krimpsu ja kaotavad kena välimuse.
Ma pole neid viimasel ajal enam korjanud, ehkki nad on üsna head talvised söögiseened. Talvel, kui loodus on üldiselt puhkeseisundis ja värve vähe, siis käin neid otsimas ja vaatamas peamiselt silmarõõmuks.
Külluslikul sügisajal peame värviderikast loodust ja andide rohkust enesestmõistetavaks, millest vaid pisikese osa läbi talve kevadesse kaasas kanda suudame. Talv ongi selleks, et õpetada inimesele piskuga leppimist ning oskust väikeste asjade üle tänulik olla.
