Jahimehed helistasid, et üksik sookurg kõnnib ühe küla lähedal põlluteel, otse auto ees. Kohe oli mul selge, et seesama kurg, kes juba alates oktoobrikuust jõe ääres korduvalt silma jäi ja keda metsataimi hooldamas käies veel viimati 11.novembrilgi põllul toitu otsimas nägin. Ka detsembris püüdsin teda otsida, kui külamees rääkis teda näinud olevat. Esialgsest liikumiskohast oli tänane asukoht umbes 3 km eemal.
Siinjuures mainin, et jagan ise jahimeestega oma vaatlusi nii metsaloomade liikumisest kui ka lindudest. Nemad vastavad samaga. Seepärast mulle alati ka helistatakse, kui kusagil mõni kotkas, kull või nagu täna – sookurg ebatavalisel ajal liigub. Millistest metsaomaniku ja jahimeeste erimeelsustest sellise suhtlemise puhul üldse tuleks mõttesse rääkida! Oleme kõik loodusega seotud.
Kui ma novembrikuus siin blogis sookurest kirjutasin: „Otsisin suurt, leidsin väikese“, siis lubasin, et ehk tuleb kureloole tulevikus veel järg. Ja nii nüüd ka läks.
Täna sadas lund ja põllul puhus vali tuul, mis sasis sookure sabasulgi. Kuna siiani olime kõik veendunud, et kurel on mingi tiivavigastus, mille tõttu ta sügisrändel kaaslastega ei saanud ühineda, siis on mitmel korral välgatanud mõte kurg kinni püüda ja turvakodusse saata. See mõte jäi teoks tegemata, kuna linnumeeste sõnul tugevate torujate tiivaluude kokkukasvamine ka lahastamise korral üldiselt ei õnnestu ja lendama nad ei hakka.
Et aga sookurg nii kaua on vastu pidanud ja pole rebaste või hulkuvate koerte saagiks läinud, siis tundus, et vapper lind siiski väärib talveks turvalisemat paika kui karm lumine loodus. Mehed olid isegi valmis otsinud ja kokku leppinud ühe taluperega, kus laudas teisigi ebatavalisi elanikke on. Ka sookurele oleks pererahvas seal koha leidnud, süüa andnud ja kevadeni poputanud.
Inimene mõtleb küll, aga loodusel on teised plaanid. Ma ise juures ei olnud (olin alles teel), kui mehed olid autodest välja tulnud ja kure suunas liikuma hakanud. Seepeale sirutas sookurg tiivad laiali ja – lendas! Lendas küll vaid sadakond meetrit teelt eemale põllule, aga see näitas, et päris lennuvõimetu lind ei ole. Või on vigastusest paranemas. Inimesel pole mõtet rohkem sookurge kiusata, stressi tekitada ja linnu nappi energiat kulutada. Sookure saatus jääb nüüd looduse meelevalda. Kui lund juurde ei saja ja põldudelt midagi söödavat leida on, seni võib sookurg veel mõnda aega vastu pidada. Ehk koguni kevadeni... Jälgime siin mitmekesi ja vahetame infot, sest paljudele inimestele läheb vapra linnu saatus korda.
