Kasukas seljas, pea paljas – sedasi meeldib tammepuul elada ja kasvada. Ja oma ruumi vajab ta ka, kus on parasjagu avarust, nagu pildil näha. Külma ja tuulte eest, nii-öelda kasuka asemel, kaitsevad teda metsas teised puud, ülevalt aga paistab päikesesoe peale.

Olen viimasest metsaretkest veel elevil, sest kodumetsas on palju ilusat ja positiivset, millest sügavaima mulje jätsid mõne aasta taguste hooldusraiete järgsed muutused. Kasutasin kuiva sügispäeva põhjalikuks ringi käimiseks, risti-rästi metsaosade kaupa, nagu taksaatoreid olen näinud tegevat. Kui ilma ära keerab ja tuleb lund, siis pole kõik enam nii nähtav kui praegu veel on.

Ühes pooleteise hektari suuruses noorendikus, kus kuusekultuur pärineb 2005.aastast, asus äsja võsasaega tööle mu pikaaegne hooldustööde tegija, mees, keda usaldan. Tema hooldas varem on ka seda noort metsa, kus pildil olev tamm kasvab. Mäletan, et esimese valgustusraie tegi kusagil 2000-nde alguses, teise 7-8 aastat hiljem. Ma ei tea, kas tamme ümber jätsid vaba ruumi juba kolhoosiaegsed metsaistutajad 80-ndatel, kuid kindlasti märkas puud ka hooldustööde tegija. Igatahes on tammele jäänud piisavalt ruumi, et ta saaks seal vabalt sirguda ja laiutada. Kui oksad algavad madalalt, ei pääse puutüvele ka põdrad ligi. Selline tamm pole tarbepuu, tema on metsa hoiupuu.

Praegu, kui lehed maad katavad, on puudealune eriti ilus. Lähiaastatel võiks kuuski natuke harvemaks võtta, sest tol ajal, kui neid istutati, on taimede vahedeks jäetud koguni 1 meeter. Osa puid on suuremate all kängu jäänud, osad kuivavad ja võtavad asjatult ruumi, valgust ja toitu neilt, kes võiksid kiiremini suureks saada.

Mu metsas on palju tammesid, nii grupiti kui ühekaupa ning suurem osa neist on põdra hambaid tunda saanud, kuid väge täis puud tulevad vigastustega ise toime. Austusest ja armastusest tamme vastu ei väsi ma oma lugudes teda kiitmast.