Nädalavahetusel oli võimalus käia Virumaa metsi vaatamas. Nägin erinevaid metsakultuure ja noorendikke, vana metsa kahjuks vähem. Aga kõige tähelepanuväärsemaks pean siiski uhket vana tamme Tammiku mail. Võral on igas suunas laiust 25 meetrit, tüve ümbermõõt aga üle 4 meetri.
Virumaa on kant, kus erinevatel aastatel on kõige suuremad tormid maad räsinud ja seetõttu tundub mulle, et nii uhkeid metsi nagu Põlva- või Viljandimaal veel näha on, seal enam alles polegi. Oma osa on kindlasti ka viimaste aastate aktiivsel metsamajandamisel.
Tasakaalustamaks vanade metsade kadumist näeb eramaal palju metsakultuure ja –noorendikke, mille sirgumiseni päris metsaks kulub aastaid. Viru-Lemmu metsaseltsi metsanduslikku õpperada läbides näeb huvitavaid võõrliike, mida meie metsades mujal naljalt ei kohta. Need on ebatsuuga, hübriidhaab ja eurojaapani lehis. Õpperajal käies näeb ka arukase, maarjakase ja tamme istandusi endisel põllumaal.
Huvitavad on sealsed pinnavormid, voored, mis muudavad metsamajandamise keerulisemaks ja metsa tõenäoliselt ka tormihellemaks kui tasasel maastikul. Ikka lohk ja küngas, küngas ja lohu põhjas lodu, kus voolab oja, mis viib veed järve, kus elavad haruldased suured järvekarbid.
Metsakultuure vaadates jäid nende vahel silma ilusad erepunaste marjadega põõsad – punane leeder. Seda liiki ma oma metsas pole kohanud. Kuidagi ei saanud neist pilti tegemata mööduda. Pidavat veidi mürgine olema, aga sedasama räägitakse meie kandis tavalisema põõsa, lodjapuu marjade kohta. Neid viimaseid aga pistan ma talvel ikka suhu, kui külm on juba näpistanud. Siiani elus. Marjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini.
