Metsataimestik pakub isegi suve lõpul vaatamisrõõmu. Mulle meeldivad kangesti kõik sõnajalad ja minu niidetavatel maastikel võib mitmel pool näha kasvama jäetud sõnajalapuhmaid. Nad on ju nii ilusad. Ka metsataimede hooldamise ajal ma sõnajalgu enamasti maha ei niida, kui nende laiad lehed just äsja istutatud puutaime lämmatama ei kipu. Hoopis õrnemad ja madalamad on osjad ja kollad, keda loetakse samuti sõnajalgtaimedeks.

Kattekold on igihaljas taim, millest pidavat saama sinist värvi, tema peenestatud eostest puudrit või tulevärgile lisa andvaid sädemeid. Kattekolla vartest võib ka talvisel ajal punuda rohelisi vanikuid.

Mainisin kirjandusest loetud kattekolla kasutusalasid, ise paraku pole neist ühtegi proovinud. Minu meelest on kollad lihtsalt ilusad ja dekoratiivsed taimed. Neist kattekold on Eestis enamlevinud kollaliik.

Leida võib teda parasniisketest kuusikutest, olen näinud kattekolda ka umbes 10 aasta vanuses noorendikus puude vahel, kuhu tal on õnnestunud püsima jääda ka pärast eelmise metsa lageraiet. Minu pildistatud kattekold kasvas rabakraavi kaldal kidurate mändide all. Seega ei saagi täpselt öelda, kus kolla kõige parem kasvukoht paikneb. Teda tuleb lihtsalt märgata.

Välimuselt meenutab kattekold harali okastega kuuseseemikut. Suvel arenevad varte tipus eospead, nendest lenduvatest eostest saavad alguse uued kollataimed. Eosest uue taime arenemiseni kulub vähemalt 20 aastat. Ehkki kattekold ei kuulu looduskaitsealuste taimede hulka nagu temaga sarnane karukold, ei tohiks ka kattekolla kogumisega kasvõi vanikute punumise eesmärgil liiale minna.