Tedred, mõtused ja teised

Kohtusin kurameeriva tedrepaariga. Oli üks kukk ja üks kana. Tedrekukk oma punase peakaunistusega jäi esimesena silma, hiljem märkasin ka tema ees liikuvat kana, kes peitis end kõrte ja kuluheina vahele ning lootis märkamatuks jääda. Putkevarte vahelt ma tedrekana pildile püüdsin.

Kruusastel metsateedel võib mõnikord olla metsiseid, kes tulevad kivikesi nokkima. Metsisemängu, kus kamp kukkesid jõudu proovib, pole mul näha õnnestunud. Seevastu tedremängu rabas olen okstest tehtud onnis kössitades noorpõlves korra ära näinud.

Sihi ääres kraavides ning lageraielangile jäänud vesistes rööbastes askeldavad metstildrid. Lähenejat nähes tõusevad nad lombist kiiresti õhku, häälitsedes teravalt tüit-tüit-tüit. Metstildri tunnuseks on lennul silmatorkavalt valgena paistev kõhualune. Suuruselt umbes mudatildri sarnane.

Veel üht toredat pika nokaga tegelast, kes oskab konna moodi krooksuda, võib metsade vahel praegu kohata. See on metskurvits. Nepijaht oli omal ajal jahimeestele üks kevadise looduse võimas kutse, mistarvis nui-neljaks pidi õhtuti kodust välja pääsema. Praegu pole enam kuulnud, et nepijahist sellise õhinaga räägitaks.

Vaatasin ja kuulasin metsast tulevad helisid ning juba lendaski pika nokaga lind puude vahelt kraavikaldale rohu sisse. Oligi toosama metskurvits. Nägin küll, kuhu ta maandus, kuid loodusega ühte sulav varjevärvus muutis linnu avastamise lootusetuks. Ühel hetkel aga oli kurvits taas õhus ning kadus metsa.

Kevad on imeline aastaaeg.