Nii ma siis niidangi ketaslõikuriga peenikest võsa ja rinnuni ulatuvaid rohttaimi. August on selleks igati sobiv aeg. Kasuks tulevad ka jahenenud tuulised ilmad, mis putukad eemal hoiavad. Põdrakärbeste hooaeg pole õnneks veel alanud.

Samas ei tohi niites ettevaatust kaotada, sest sel aastal on taas rohkelt herilasi, kelle pesad võivad olla nii maa sees, pehastunud kännu all või kusagil põõsas. Olengi neile liiga lähedale sattunud ja ühe sutsaka kätte saanud. Õnneks mingit paistetust või terviserikkeid herilase nõelamine mul siiani pole tekitanud, natuke aega on lihtsalt valus.

Kui pesale liiga lähedale satun, seda niites riivan või maa sees asuva pesa aval juhtun tallama, siis ilmub esmalt üks valvur ja hakkab minu ümber ähvardavalt tiirutama, püüdes tungida kaitseprillide alla. Sellisel juhul on targem kõik sinnapaika jätta ja kiiresti jalga lasta. Kui herilane enam ei jälita, on aega uurida, kus pesa asub, et sellest kohast hiljem eemale hoida. Kui aga vehklema hakkad, võib sutsaka saada, mina sain otse põsesarnale. Nõelamise järel ilmuvad lõhna peale juba järgmised herilased sissetungijat karistama. Siis võib asi naljast kaugele minna.

Mul on jõe ääres ühe vana haava õõnsusesse ka üks mesilaspere ilmunud, küllap kevadise pereheitmise käigus kusagilt mesilast. Ka 2001. ja 2002.a. olid mesilaspered metsas. Üht enne ei teadnudki, kui see raie käigus langetatud haavast välja kukkus. Selle kogus üks tuttav mesinik kasti kokku, kuid ega neist vist asja ei saanud. Veel üks pere elas niikaua vana jämeda kase õõnsuses, kuni sügisene tormituul täpselt pesa kohalt kase pooleks murdis. See pere hukkus.

Mesilase nõelamist kardan ma rohkem, sest paistetan mesilasmürgi peale koledasti üles. Eriti kardan näo piirkonda või juustesse nõelamist. See lõpeb silmade kinni paistetamisega. Õigem on mesilastega distantsi hoida. Õnneks on nad herilastega võrreldes rahumeelsemad.