Seekord ma samas kohas ka seenteta ei jäänud, üleöö olid nad ninad maa seest välja pistnud. Saagiks kujunes pesukausitäis kivipuravikke, natuke pihkast liimikut, paar kukeseent ja kupatamiseks potitäis riisikaid. Üllataval kombel olid mõned kivipuravikud juba väga suured, samas ussitamata.

Pildil näevad kollased riisikad välja nagu võiseened (kollariisikad), kuid tegelikult on nende õige nimetus tore riisikas. Lõikepinna mahl tõmbub lillakaks. Võiseene „piim“ jääb aga valgeks. Leotamist ja kupatamist vajavad mõlemad.

Halli kübaraga riisikad on tavariisikad, mis erinevad sarnastest haavariisikatest selle poolest, et tavariisika jalg on seest õõnes, haavariisikal aga säsikas, umbne. Kõik need riisikad on head söögiseened, kuid vajavad kupatamist.

Pildil all vasemal on mõned minu lemmikseened – pihkane liimik. Vähesed korjavad neid. Seene limane kübar mind ei häiri, selle korvab suurepärane mahe maitse. Tunnuseks on neil seenejala lõikepinnale tekkiv sidrunkollane värvus. Kuumutatult muutuvad liimikud mustjaks. Korvis kipuvad teiste seentega kokku puutudes neid määrima.

Kivipuravikel ei hakka ma pikemalt peatuma. Kes puravikke korjab ja neid toiduks tarvitab, küllap see teab, millise suurepärase seenega tegemist on, liha valge nagu seapekk. Puravike ja tatikate korjamise julguse on eestlased omandanud vist venelastelt, kes on tõelised seenefriigid. Minu onunaine on ka vene rahvusest ja tema seenetoidud, eriti hapendatud seened, viisid omal ajal keele alla.

Vihmased, samas piisavalt soojad ilmad rikastavad metsades seenevalikut. Loodetavasti leiab iga seenesõber lähiajal midagi oma maitsele. Mina pole veel männimetsa pilvikuid otsima jõudnud. Vihmajope selga ja kummikud jalga, siis ei tee ka vihm midagi.